Majandushuviline wrote:td wrote:Artikli autor vaatab hirmuga sotsialismimeditsiini (solidaarse meditsiinisüsteemi) poole. Kui on valida, kas see või mitte midagi, siis ikka see.... Mõtlen siin praegu, et kindlustussüsteem võiks olla rohkem lahtriteks jaotatud, s.t. tavaline haigusrahakindlustus võiks katta tavalised tegevused (kõige sagedamate haiguste tavaline igapäevane ravimine).
Kas Eesti lihtsa maksukorralduse toimivuse eelduseks võiks olla tänapäevasest lihtsam elukorraldus? Nagu enne aastat 2000, eeldades enamuse tööealiste katkematut täistööhõivet kooli lõpust kuni tööea lõpuni, igakuiselt, samas ettevõttes ja riigis jne. 100% sotsialism ei toimi inimeste loomuse tõttu, kuid arutada tuleks vähima taseme üle, millest allapoole laskumist välditaks. Kasvõi nii et sama asutus teeb X% n.ö. plaanimajandust ja 100-X% vabaturu teenust.
Ma ei oska ega ka viici (suht mõttetu ju, kui midagi nagunii ei muutu) väga pikalt edasi mõelda, aga tänases hetkes on minu seisukoht (mis võib ju tulevikus ka muutuda) selline, et Tervisekindlustus võiks koosneda vähemalt 3 osast:
1) kohustuslik ehk solidaarne osa - minimaalse antud majandamisruumis võimaliku tervishoiu tagamine nendele ühiskonnaliikmetele, kes selle eest ise ei suuda (või ka: ei taha) tasuda. Sisuliselt vaid kõige elementaarsemad ja efektiivsemad surmast ja invaliidsusest päästvad odavaimad tegevused (kipslahas, kopsupõletiku esmane ravi jms.) ja lastele mõeldud profülaktilised protseduurid, samuti nakkusepideemiate vältimiseks vajalikud tegevused. Otseselt sõltub sellest, kui palju kohustuslikust maksust raha laekus.
2) vabatahtlik osa, mis katab kõik tavalised standardtegevused (võimalik sellest kindlustusest ka loobuda, aga siis saad minimaalses ja võrdses koguses vaeste ühiskonnaliikmetega (grupp 1) ja ülejäänu maksad omast taskust juurde, kui vajadus tekkib), näiteks kui kopsupõletiku tagant leiti ka kasvaja või kui esimene odavaim antibiootikum ei ravi kopsupõletikku välja, asendatakse see järgmise valiku antibiootikumiga.
3) vabatahlik osa, mis katab teatud fix summas (rahas täpselt nii palju, kui oled eelnevalt panustanud) nö meeleheitlikud tegevused - kallid ravimeetodid, mis on veelgi efektiivsemad (näiteks: pikendavad kasvajahaige eluiga, kuid ühe kuuri hind on keskmise inimese aastapalk vms.)
Milised on siis maksumaksja valikud:
a) Hoiduda täielikult maksmisest ja saada asotsiaalile mõeldud miinimumteenus grupis (1), mis ei pruugi sageli olla piisav
b) Hoiduda täielikult maksmisest ja alles haigestudes maksta kinni konkreetsed standardtegevused (grupp 2) või meeleheitlikud tegevused (grupp 3) omast taskust või kellegi eraisiku lahke käe kaudu
c) Maksta kohustuslikku osa ja sisuliselt saada sama viletsat teenust kui asotsiaal (grupp 1)
d) Maksta kohustuslikku osa ja vabatahtlikku standardpaketti ning saada tavalised standardtegevused (grupp 2) meditsiinis
e) Maksta kohustuslikku osa, vabatahtlikku standradpaketti ja ka nn. eliitpaketti, eliitravi (grupp 3) jätkub niikaua, kuni eliitpaketiga isiklikule arvele kogutu otsa saab, järgneb standardravi grupis (2)
Siin tekkib muidugi kiusatus minna gruppi (b) ning ilmselge ülekohus grupi (c) suhtes. Kuidas seda vältida? Üks võimalus oleks see, et kui inimene, kes pole tasunud haiguskindlustust, ei saa enam endale riiklikus süsteemis osta teenuseid grupist (2) või (3) (küll aga võib ise minna näiteks erasüsteemi ja tasuda seal kõik kulud algusest lõpuni, kusjuures tasuda tuleb ka nn. aktsiisi, mis läheb riigisüsteemile, näiteks 20% lisaks). Seda aga vist ei peeta eetiliseks. Kas see maksudest kõrvalehoidmise soodustamine aga oleks eetiline nende suhtes, kes peavad solidaarselt kinni maksma selle inimese ravi, kes hoidub kõrvale maksimsest?