Selge on see, et ühelgi investoril (ega ka riiklikel sturktuuridel) pole korraga võtta sellist summat. Paeb laenama ja seda laenu teenindama ning jooksvad tulud lähevad selle laenu teenindamiseks.
Laenusumma 500 miljonit tähendab 20 aasta ja 5% aastaintressi korral annuiteedina tagasi makstavat laenu 3,3 miljonit kuus (ca 108 tuhat päevas). Intressisumma (investeerijate kasum) 20 aasta peale 292 miljonit ehk ca 37% kogumaksumusest 792 miljonit eurot.
2% aastaintressi korral kuumakse 2,53 miljonit (
ca 83 tuhat päevas), intressisumma 107 ehk ligi 18 % kogumaksumusest 607 miljonit eurot.
Ma ei tea, kas leidub neid, kes 2% intressikasumi peale (sisuliselt ju eesmärgistatud inflatsioonitase miinus tulumaks) investeeriksid sellise geograafilise riskiga piirkonda. Risk peab olema hästi kindlustatud, siis ehk küll (sild jääb ju hiljem eraomandusse ja hakkab otse kasu teenima, aga 20+ aastat on väga pikk aeg, kui lugeda mõne Eesti eruohvitseri
raamatut). Ka investeerija elus on 20 aastat pikk aeg. Institutsionaalsetel investoritel (kus personal ja osanikud vahetuvad) aga mitte.
Samas, millesse siis veel investeerida peale monopoolse infrastruktuuri, kui kõikjal on ületootmine ja raske konkureerida?
-----
Ajalugu on näidanud, et ka halva põhistsenaariumi korral inimene ikka loodab, et ehk läheb teisiti. Sageli siiski ei lähe.
Ja loomulikult kerkib siis jälle üles küsimus, et kas
a) alistuda võitluseta (säilitades olemasoleva infrastruktuuri ja inimesed, kuid lõpuks ikkagi kaotades oma inimesed ja oma vara)
b) alistuda/surra võitlusega (kaotades inimesed ja nende vara, aga minnes ajalukku kui vabadust ihanud väikerahvas)
c) põgeneda rahulikumasse kohta ja edendada eestlust internetis (e-riik kui kurb saatuse iroonia)
1988 teadsime me vastust. Aastal 2020+ aga võibolla me ei teagi vastust, sest igaühel on liiga palju kaotada - nii võitlusega kui võitluseta.