Re: Mõtisklused makromajandusest, kinnisvarast ja muust
Posted: 18 Sep 2018 17:55
neto wrote:Tundub, et leidub veel kodanikke, kes hakkavad endale teadvustama asjaolu, et demograafiline olukord on hull, aga poliitikuid see ei huvita.
Veljo Ipits:" Arvud näitavad, et meie demograafiline olukord toob meile tulevikus märksa suurema probleemi, kui poliitikud julgevad endale tunnistada ja oma valijatele välja öelda."
https://www.aripaev.ee/uudised/2018/09/ ... tele-oelda
Arvutada Velts juba oskab, selles pole kahtlustki. Jumal tänatud. Ma hakkasin juba arvama, et olengi üks depressiiv-paranoiline ullike. /.../ Ühesõnaga minu pessimismi tehti maha. Usutakse massiteabevahenditest kuuldud infot, iseseisvalt rahvastikupüramiidi ega jooksvaid arve ei ole neist keegi kunagi vaadanud.
Eks kõige varem märkavad seda probleemi ikkagi need, keda see kõige valusamalt puudutab - ehk siis tööandjad, kellel on järjest raskem noori (veel kustumata energiaga) töötajaid leida. Küllap muidugi haridustöötajad märkavad ka, aga nendel puudub sügavam huvi seda probleemi eksponeerida, kuna vähem lapsi tähendab esialgu ka väiksemat töökoormust (ja koondamist pole karta, sest uusi haridustöötajaid tuleb vähe peale).
Nüüd oleks oluline, et Ipits et al. teeksid sellest õiged järeldused ja propageeriksid õigeid meetmeid (ei, mitte tööjõu importi vaid noorte haritud paljlapseliste eesti perede juurdekasvu - aga see lahenduse viljad saabuvad alles 20+ aasta pärast. Inimloomusele on omane aga otsida kiiresti toimivaid lahendusi ilma kaugemasse tulevikku vaatamata, s.t. tulevik on tume)
10 aastat tagasi arvasin, et selle probleemi lahendamiseks piisab vaid lastetoetuse tõstmisest. Nüüd aga arvan, et see võib olla isegi kahjulik, sest lõuna poolt sisserändajad oleksid esimesed, kes seda ära kasutaksid. Lahendustena tuleks kaaluda:
- maaelu propageerimist (koos vastava infrastruktuuriga töökohtade ja lasteasutuste jms. näol); head lapsed kasvavad eeskätt maal
- isade (ja loomulikult ka emade) turvatunde kasvatamist. Ehk siis, isasid ei tohiks liialt represseerida, kui nad pere maha jätavad, see kaotaks üleüldse huvi peret luua
- (KUIDAS?) emadele propageerida, et kolm last ja tore kodu on parem kui kõrgharidus ja ööelu või hilisem vaikelu kolme kassi ja pudeli odava veiniga.
Abinõude planeerimisel võiks mõelda ka eelpoolviidatud loengus välja toodud kahele "peremudelile": promineeruv naisi vahetav alfaisane koos üksikemadega vs. koostööaldis beetaisane paljulapselises paarissuhtes. Kumb mudel on kasulikum? Kuna ema ja isa on ühesuurused, siis evolutisooniliselt ikkagi vist beetaisastega suhe on eluvõimelisem olnud. Lektor siiski väidab, et me oleme nende kahe tüübi vahepealsed. Kurb kogemus üksikemadega (nendes peredes statistiliselt rohkem küürakhauet ehk kehvema sotsiaalse kvaliteediga lapsi) näitab, et pigem ikka beetamehe pere on see, mida peaks toetama. Alfakäitumine on vaid lühinägelik shortcut lühiajaliste naudingute maailma (s.t. üksikemadust ei tohiks soodustada, igaüks peaks võtma vastutuse oma vigade eest ja selle teadmisega ka arvestama enne paaritumisrituaale)