spl wrote:Valitsejad pole peast täiesti korras, esiteks ma julgen pakkuda, et selleks ajaks ka juba kv kriis. Neid hüperkalleid 0 energiamaju ei suuda keegi osta, samas see ajab ka olemasolevate majade hinnad kõrgemaks.
TÄISARTIKKEL -- ET RAHVAS LOEKS, ARHITEKT JAGAB
Liginull
2020 aasta jaanuarist hakkab Eestis kehtima seadus, mille kohaselt peavad kõik ehitusluba taotlevad uusehitised vastama eranditult liginullenergia standardile. See tähendab, et täna ehitatavad majad, mille energiatarve on ca 160-200 kW h (a.m2) peavad hakkama saama 100 kW h (a.m2) energiaga. Käivitatud protsessi laiemaks eesmärgiks on saavutada Euroopa Liidus kokkuhoid küttekuludelt, vähendada sellega CO2 jalajälge ja ühtlasi pidurdada kliimamuutused planeedil Maa. Vastavalt üldisele EL direktiivile on eesmärgiks 20% küttekulude vähenemine 30 aasta perspektiivis. Eesmärk on hea, kuid selle saavutamiseks valitud vahend küsitav.
Lubatav energiakasutus hoone käitamiseks väheneb Eestis seega kohalikul initsiatiivil üle kolmandiku. Enamikul juhtudest peab hoone ehitaja investeerima täiendavalt kas päikesepatareidest väikese elektrijaama loomiseks või ehitama pisikeste akendega lamineeritud ebamugava hoone, milles õhk liigub eranditult ainult soojusvahetiga ventilatsiooniseadme kaudu. Uushoonete rajamine kallineb hüppeliselt ja seda kohustuslikus korras.
Liginullenergia standardit täitva hoone ehitus kallineb võrreldes C-klassi majaga sama palju, kui hoitakse kokku hoone küttekuludelt kokku ligikaudu 30 aastaga (vastavalt TTÜ uuringule). Kui A-klassi üle-mehhaniseeritud hoone töötab perfektselt ja riketeta, siis jõuab A-klassi hoone alg-investeering nulli alles 30 aasta pärast, võrreldes C klassi hoone rajamiseks tehtud soodsama alginvesteeringuga. Planeeti päästva A-klassi uushoone avamise hetkeks on juba hiina päikesepaneelide, ventilatsioonisüsteemide, akude, generaatorite, teipide, villade ja igasugu automaatika tootmiseks ühekorraga ära kulutatud energia, mis võrdub 30 aasta jooksul kokku hoitava energiaga. Selliselt on energiabilanss 30 aasta lõikes enam vähem nullis nii A kui C energiaklassi hoone puhul. Ühte on kallim ehitada, teist on kallim kütta! Näiliselt kütmisel kokku hoitav energia kulutatakse lihtsalt ära ehituse kallinemisel, seda aga seadus ei käsitle.
2020. aastal lõpeb Eestis käimasolev eurotoetuste meede ja ühtlasi rakendub Eesti poolt kehtestatud kohustus rajada kõik uushooned A-klassi energiatarbele vastavad. Seega toimub alates 2020. aasta jaanuarist möödapääsmatult MKMi poolt loodud hüppeline ehituse kallinemine, mis on sünkroniseeritud toetusrahade vähenemise hetkega. Aeg on hakata ennast selleks mõõnaks ette valmistama. Riiklikult ühtegi uuringut selle olukorra analüüsimiseks minu teada algatatud pole, seega peab iga kodanik ise mõtlema, mida ette võtta. Tekkiva olukorra mõju regionaalpoliitiliselt nii ELi tasandil kui Eesti mõõtkavas on väga selge. Ääremaadele ehitatakse vähem ja uushoone muutub elitaarseks enamusele kättesaamatuks luksuseks. Eesti muutub veelgi marginaalsemaks ELi kaardil ning maapiirkonnad Eestis ei saa enam endale lubada uusehitisi ja peavad kasutama vanu amortiseerunud hooneid.
Kas regionaalpoliitilise ja kohaliku omapära arvestamine selle Liginull Eurodirektiivi valguses on Eestile Brüsseli poolt üldse lubatud? On küll, sest iga ELi liikmesriik peab ise määratlema metoodika, mille järgi analüüsida uushoonete energiatarvet ja mõju keskkonnale. Hetkel on Eestis tehtud analüüsid keskendunud kitsalt hoone käitamiseks kuluvale energiale, jättes täiesti tähelepanuta ehitamiseks kulutatud energia. Kogu riiklikult rakendatav seadus tugineb vaid ühele TTÜ uurimusele liginullenergiahoonete kulutõhususest, mis ei arvesta analüüsimeetodites ei hoone konteksti, CO2 tarvet kasutatud materjalides ega hoone elukaart. Kindlasti ei tohiks sellisel tasemel põgusale dokumendile toetada riiklikult kehtestatud hoonete loomise standardeid. Hetkel Eestis rakendatav metoodika on algeline ja puudulik. See ei arvesta hoone rajamiseks kulutatud energiat, mis on hoone elukaaare energiabilansist 80%. Kütmisele kulutatakse 50 kasutusaasta jooksul vaid 20% hoone elutsükli energabilanssist. Analüüsimata on õhutihedate isoleeritud hoonete mõju inimese tervisele ja töövõimele. Samuti ei ole analüüsitud seadmete vananemist ja vajadust neid uuendada.
Kahe aasta perspektiivis muutub Eestis illegaalseks ilma eraldi isoleeritud õhukanalita ahjuküttega hoone, mille vahetab välja riiklikult kehtestatud hiina päikesepatareidega varustatud õhutihe teibitud kuubik. Eesti keelustab uusehitistena traditsioonilised elamutüübid, kuna selle abil pole võimalik formaalselt saavutada liginull-energia hoone standardit. Tegemata on riigi poolt üldine keskkonnamõjude hinnang, mis käsitleb liginullenergia standardi mõju elukeskkonnale Eestis.
Liginullenergia teabepäeval räägitakse tõsimeeli õhutiheduse kontrollist hoonete vastuvõtmisel - kui hoone pole piisavalt õhutihe, siis kasutusluba enam ei saa. Ühtlasi räägivad spetsialistid häbenemata probleemidest, et kui käivitada õhutihedas hoones köögikubu, siis tekib mõneks ajaks alarõhk ja lapsed enam uksi lahti ei saa, sest kiiret kompensatsiooniõhku ei tule kuskilt peale. Kilplased hakkavad oma ehitusideedega vägisi kangastuma sellises kontekstis, kus keskendutakse jäägitult hoone ühele aspektile ja unustatakse selle käigus kõik ülejäänu!
Eestis on kasutatavat elamispinda hetkel ca 40 milj m2. Igal aastal ehitatakse juurde vaid 0,7% sellest. Kui järgmised 30 aastat ehitada kõik uusehitised A klassi hooneteks ja need ka selliselt toimivad ilma riketeta ja tõrgeteta, siis 30 aasta pärast oleme võitnud üldistelt elamute küttekuludelt vaid 14% võrreldes tänaste kuludega. Kui sama perioodi vältel teostada unistus, et ühe elaniku kohta on Eesti riigis täna kasutatava 30 m2 asemel 40 m2 kasutatavat elupinda, mis Kesk-Euroopas on juba saavutatud, siis seisame 30 aasta pärast hoopis olukorras, kus ehitades 30 aasta jooksul kõik majad Liginullenergia hooneteks suureneb aastane energiatarve hoonete käitamiseks Eestis tänasega võrreldes hoopis 14%, kuna lihtsalt on palju rohkem pinda mida kütta! Seega tulemus on vastupidine oodatule! Ehk siis tegelik planeedi päästmine jääb ära. MKM on ELi direktiive sisu vaagimata tõlkinud lihtsalt tingivast kõneviisist käskivasse. Riiklik majanduslik ja keskkondlik mõju ei ole veel selle seaduse kontekstis eestlastele pähe turgatanud, rääkimata läbimõeldud tegevuskavast.
Üks näide kilplaste loomingust on Tallinnas asuv hiigel-ministeerium, mis ehitatud vähem kui 20% aknapinnaga fassaadi üldpinnast. 80 % välisseinast on valge klaasiga kaetud tumm kiletatud sein. Ühtegi avatavat akent selles majas pole! See on kõigile eeskujuks olev teoreetiliselt ligi-null energia hoone, mida peaks järgima kahe aasta pärast eranditult kogu uus arhitektuur Eestis. Südikas liikmesriigis taheti kõige paremat, aga saavutati hoopis täielikult loodusest isoleeritud küllaltki ebamugav töökeskkond ministritele järgnevaks 50 aastaks. Käsu korras ja ilma piisava sisulise keskkondliku analüüsita tabelite kehtestamisel saavutame olukorra, kus planeedi päästmise sildi all ehitatakse kalleid mehhaniseeritud hooneid, mida on ebamugav kasutada ja mis ei ole tervislikud. Kallis ehitamine ei ole kokkuhoid!
Kuidas käituda sellises kontekstis, kus normid on juba Eestis kehtestatud, aga laiemat konteksti arvestavat analüüsi pole veel alustatud? 2020. aasta jaanuaris soovitaksin sõbrale maja ehitades sisustada sellesse liginullenergia tuba, mis eluruumina vastu võetakse. Ülejäänud hoone võiks võtta arvele mitteköetava abipinnana. Selliselt on võimalik rajada mõistliku ehitushinnaga traditsiooniline hoone ka tulevikus. Meenub olukord, kus ENSV regulatsioonide tingimustes koosnes suur osa eramu arhitektuurse projekti seletuskirjast selgitustest, kuidas pool kavandatud hoonest ei ole mitte toad, vaid trepikojad ja pööningud, sest elupinna suurus oli normeeritud riiklikult. Õnneks on meil geneetiliselt ja ajaloolise kogemusena olemas tarkus, kuidas ülenormeeritud liikmesriigi tingimustes ellu jääda. Siiski oleks maru hea, kui käituksime rohkem Vabariigina ja enne ELi direktiivide tingiva kõneviisi käskivasse kõneviisi tõlkimist mõtleksime oma peaga. Saan aru , et seda on mitteavatavate akendega lamineeritud ministeeriumihoones raske teha, aga peab siiski selle poole püüdlema või vahel sealt väljas värsket õhku hingamas käima, see on tervislik.