Jumalale "lähemale jõudmises" on minu jaoks olulised järgmised põhiteesid. (püüan esimest korda enda jaoks nõnda seda formuleerida)
1) Jumal on olemas - ilma selle veendumuseta pole mõtet edasi arutleda. Esimene tähtis samm on mõista, et Ta on tõesti olemas.
2) Jumal on suur, mina olen väga väike ja tähtsusetu (mida tähtsusetumaks ennast pead, seda paremini Teda tunnetad)
3) Pole tähtis, mis kujul Jumal on (arvutisimulatsioon, Püha Kolmainus, juhuste jada vms.), tähtis on see, kuidas tema mõjutab mind ja mind ümbritsevat
4) Pole võimalik aru saada Jumalast, küll aga võib kogeda tema mõju. Mida avatum oled oma mõtetes ja tundmustes Talle, seda rohkem mõistad Tema mõju ja suurust.
5) Nii nagu on erinev mehe, naise ja ema armastus, on erinev ka Jumala armastus. Nii nagu ei saa lõpuni mõista teise inimese armastust, ei saa mõista ka Jumala armastust. Võibolla seda ei saagi nimetada sõnaga "armastus", see on segu tähelepanust, seaduspäradest, andestusest jne. - hoopis teises koostises võrreldes surelike armastusega.
Ja vaat siit edasi läheb juba keerulisemaks. Võib appi võtta pühad tekstid (ehk see, kuidas teised surelikud on püüdnud Jumala tunnetamises edasi liikuda, sealjuures ikka ka oma egot kuskil rõhutades ja niiviisi Jumalast kaugemale triivides), aga ma arvan, et ei ole midagi katki, kui võtta aluseks need 5 põhiteesi, millest alustasin - ja ise edasi liikuda.
Selle eelneva saab taandada isegi veelgi väiksemaks:
Jumal on suur, mina olen tähtsusetu. (see paistab olevat Jumala põhiomadus ja põhiline erinevus meie vahel ja hea lähtekoht edasi liikumiseks) Ehk siis seesama
Michelangelo narts Jumala käe all. Alandlikkus Jumalale (see aga tingimata ei tähenda alandlikkust teiste inimeste ees)
Selle järgi kõrkus Jumala ees võikski olla kõige suurem patt üleüldse. Miks kõrkus saab karistatud - sest see on tähtsusetu sureliku vastuolu igavese kõikvõimsusega. Ükskõik, mis kujul ka Jumal ei oleks, on vastuollu minek reaalsusega alati see, kus reaalsus annab vastulöögi.