projekteerija wrote:Praktikas siiski arvatakse üsnagi laialdaselt, et langus on juba ammu käes.
Nojah, kui on midagi saada nt 10 aasta jooksul (nt aktsiahinda arvutatud tulevikukasumina (spoiler alert - mida ei tule, 100% tõenäosusega)) ja teiselt poolt on vaja välja käia vahetut raha (nt pangale, kes kogu üritust krediteerib) siis ongi tegelikult likviidsuskriis. Aktsiad vaja rahaks vahetada "kiirmüügihinnaga" jne - st klassika. Teiste sõnadega igasugune praegune suuretevõtte (ja enamike riikide) Balance Sheet = BS (mis ei ole eelmise lühend).
Tihtipeale väga keerulised (keeruliseks aetud) asjad taanduvad väga lihtsatele lahendustele. Näiteks praeguse ajuvaba süsteemi kus alusvara (a) vahetamiseks ja (b) riskide maandamiseks mõeldud finantssektor on kümneid kordi suurem kui alusvara ise. Selle lolluse aitaks lõpetada nt põhimõte et kõik võlad mis on pikemad kui x aastat on lihtsalt tühised. Näiteks inimesele aetakse mingit vahtu et "hinda oma laenu teenindamise võimet, käitu vastutustundlikult jne" - kust krt saab inimene seda hinnata kui tegemist on sisuliselt "nullsumma mänguga" ? Kui mina maksan oma laenu ära on kellegi teise tagasimaksmise võime väiksem põhimõtteliselt just ka minu tagasimakstud laenu arvel (vähenenud majandus).
Arutasin ka oma müürimehest überintellektuaal-kolleegiga (kes teab nt kapitaliturgudest sisuliselt kõike, v.a. mõned kõige mahukamad OTC "tailor-made" lepingud) majanduse paradigmasid kahanevas (või kasvõi konstantses) süsteemis, st raha "nüüdisväärtuse", intressi jne mõistete olemust, ja huvitaval kombel oli ta kõikide arutluskäikudega ja loogikaga tervikuna igati nõus, ja soovitas mu üllatuseks hoopis sel teemal artikleid kirjutada (ja aidata publitseerida kus vaja). (nagu mul oleks aega, nagu ka tal endal)
Häda on siin aga selles et nende asjade mustvalgel populariseerimine oleks sama ketserlik kui Marxi kapitali propageerimine - st. KOGU (monetaar ja -finants-) süsteem (kõikide huvid alates rent-seeker' itest kuni kõige alumise taseme poliitikuteni välja) tuginevad just sellistel eeldustel millel praktikaga hakkab seos järjest rohkem kaduma.
Praegu on "igavese kasvu" eelduste debunkimine veel vaid A. Barnhardti ja C. Martensoni tasemel peam. juutuubis, loodetavasti järgmise - the mother of all recessions - ajal või tagajärjel kirjutatakse need õkonoomiksid siiski ringi - kuna maakera rahvastiku juurdekasv on järjest kahanenud (suurim oli 1980 ja nt Pinochet tegi meie kõigi armastatud II samba 1982 a. esimesena just Tshiilis - puhas kokkusattumus, ma arvan - eriti rent-seekeri mätta otsast vaadates
). Õnneks pensionide teema on igati meinstriim praeguseks.
Lihtne näide, oletame et raha väärtus on deflatsiooniline ja et meil on piisav summa hinge taga - kas meil on siis võimalik nälgida seni kuni toit muutub "taskukohaseks" ? Siit edasi - kui inimeste (st laenuvõtjate) arv on konstantne või kahaneb - kas siis on suuremad eeldused raha inflatsiooniks (kuna KREDIIDIraha saab juurde trükkida vaid siis kui KEEGI võtab laenu) või deflatsiooniks?
Seni kuni üldises jaotuses veel midagi kinni kiilunud ei ole seni saab neid sisutuid BS-bilansse rahulikult edasi trükkida ilma suurema kärata. Siinkohal on väga paslik mõtiskleda ka teemadel misasi on näiteks "default", misasi "orderly default" ja misasi "inorderly default", ja millisd institutsioonid neid mõisteid sisustavad (nagu juristidel on kombeks väljenduda). Need seonduvad kõige otsesemalt erinevate kinnikiilumistega.