h wrote:Oma tundeid pole mõtet ju kirjeldada, a la " ja siis ma füüsiliselt tundsin vabanemist, nagu mingi raskus võeti ära ja suur rõõm tuli hinge, vabadus, hingerahu, Jumala kohalolu oli reaalselt tuntav. Kerge õhuliikumine kaela juures, ingel läks lähedalt mööda" jms, keda see huvitab.
See on just see kõige huvitavam osa (aga väga isiklik ja intiimne, muidugi).
Mõned inimesed on ju palunud Jumalalt märki, mis neile näitaks, et Jumal on (sellisel kujul) olemas. Mina pole seda tihanud teha, sest
- võibolla ma ei oskakski seda märki märgata
- see võibolla ei veenaks mind ja oleks asjatu tülitamine
- see ei ole minu jaoks esmatähtis, pöördun Tema poole siis, kui mingi asi on minu jaoks väga tähtis
Minu jaoks on ülim kogemus siiani see, kui järsku on ruumis kerge olla, kui seal on inimesed, kes räägivad armastusest, tänust, andeksandmisest. Kas see on Jumalast või lihtlabasest psühholoogiast, mine võta kinni. Minu jaoks on ka märk, kui keegi teine inimene on rääkinud oma kogemustest Jumalaga (olen kuulnud jutte, neist kõige pöörasem oli minu kursusekaaslase lapse äkiline paranemine lootusetust surmahaigusest tänu ühe võõra inimese palvetele - ja sellest lapsest sai hiljem ka arst; ma ise töötasin samal ajal samas haiglas, minu laps oli samal ajal teises osakonnas raskelt haige, seetõttu me kallistasime teineteist kõvasti, kui esimest korda haiglas kokku saime, sest mõistsime teineteise tundeid; minu lapsest aga paraku sai vaimselt alaarenenud autist). Minu jaoks on ka märk, kui ma raskes psüühilises olukorras (masendus, lootusetus, sügav kurbus, oskamatus edasi elada) palun Jumalat, et ta aitaks mind - ja siis mul hakkab justkui natuke kergem.
Minu jaoks on imelik aga see, et on palju 50+ inimesi, kellel puudub kogemus Jumalaga, s.t. kes on veendunud, et Jumalat ei ole ja viskavad selle üle lausa nalja. (Täitsa arusaadav on see nooremate inimeste puhul, kelle elukogemus on veel liiga väike). Imelik, miks neil puudub selline kogemus? Või on see hästi peidetud pettumus ja loobumine Jumalast?
Sügavalt läks hinge üks 40ndates mees, kes Rootsis ühel jõulu-jumalateenistusel tuli poole pealt kirikusse, istus maha, vaidles valju häälega, kilekotis kolksusid tühjad pudelid - see inimene oli haiget saanud ja kaotanud usu. Väga kurb oli seda meest vaadata. Teised kirikulised muidugi vaatasid tema poole halvakspanuga (ja viskasid mõttes ehk kivigi tema suunas).