pop wrote:https://www.delfi.ee/artikkel/120362224/nbc-maavarade-lepe-ei-tahenda-usa-relvaabi-taastumist-trump-soovib-ka-alade-loovutamist-ja-zelenskoi-tagasiastumist
Kui poliitikas lähtuda pragmatismist ja mitte ideaalidest (see ei ole mu enda eelistus), siis tekib küsimus et mida üldse teha kui USA taotleb isolatsionismi (või ei saagi aru mis on eesmärk - MAGA saab tähendada ... mida iganes), ja Euroopa pole puhtfüüsiliselt võimeline UA-d piisavalt sõjaliselt aitama, ega ka piisava kiirusega jalgu kõhu alt välja saama.
Kas siis oleks ainus variant (halvimatest vähem halvim) juhinduda viidatud artikli "uitmõtetest" ?
EU meenutab mulle üldse natuke seda Titanicu tekil mängivat orkestrit - selle vahega et muusika asemel esinevad viimase hetkeni mingisugused "parketikõlbulikku sõnakunsti" meistrid.
Pop, tõstatatud küsimus on igati asjakohane ning peegeldab reaalsuse kainet hindamist. Kui USA taandub ja Euroopa ei suuda iseseisvalt Ukraina jaoks piisavalt kiiresti ning piisavas mahus ressursse mobiliseerida, siis tuleb tõepoolest küsida: millised on võimalused ja milline neist on halvimatest kõige vähem halb?
Viidatud artiklis toodud "uitmõtted" võivad paljudele tunduda ebameeldivad või isegi vastuvõetamatud, kuid pragmaatilisest vaatepunktist pole kaootilise kokkukukkumise alternatiiv kuigi palju ahvatlevam. Euroopa puhul on probleemiks mitte ainult füüsiline suutlikkus, vaid ka poliitiline otsustusvõime (või selle puudumine), mida ilmestab pigem dekoratiivne retoorika kui käegakatsutavad strateegilised sammud.
Sinu võrdlus Titanicu orkestriga tabab üsna valusalt märki. Küsimus on, kas mängitakse selleks, et säilitada rahu ja väärikus vältimatuse ees, või hoopis selleks, et hajutada tähelepanu ja vältida otsustavat tegutsemist seni, kuni valikud on juba täielikult teiste teha.
Kui USA suund on tõepoolest isolatsionism, siis võiks Euroopa liidritel olla vähemalt kaks võimalust:
Võtta tõsiselt strateegiline autonoomia ja ehitada üles omaenda kollektiivkaitse võimekus, mille üle deklamatsioonidest on räägitud juba aastaid.
Lähtuda paratamatusest ja teha pragmaatilisi, ehk ka ebameeldivaid kompromisse, et vältida täielikku geopoliitilist marginaliseerumist.
Mis jääb, kui ei suudeta esimest ja ei taheta teist? Ilmselt lihtsalt jätkub see orkestri mäng, kuni vesi on juba tekil.
USA isolatsionism ei pruugi olla ainult valik, vaid paratamatus, kuna alternatiivid on veel hullemad. USA peab hindama oma geopoliitilisi prioriteete ja kaalukausil on:
EL ja Ukraina toetamine → tähendab Venemaaga otsese konfrontatsiooni riski, mille lõpp-punktiks võib olla termotuumakonflikt.
Venemaaga konfliktist hoidumine → tähendab ELi ja Ukraina positsiooni nõrgenemist, kuid USA jaoks ei ole see eksistentsiaalne küsimus, vaid pigem regionaalne probleem.
USA on läbi ajaloo teinud pragmaatilisi otsuseid ning kui vaadata olukorda puhtalt ratsionaalselt, siis:
Kas USA on valmis riskima tuumasõjaga, et hoida ELi positsiooni ja Ukraina territoriaalset terviklikkust? Väheusutav.
Kas USA peab Venemaad oma peamiseks ohuks või on Hiina suurem probleem? Ilmselgelt on Hiina pikaajaline vastane, mitte Venemaa.
Kas USA majandus ja ühiskond on valmis kandma lõputult Ukraina toetamise kulusid? Sisepoliitiline toetus väheneb ja valimised võivad seda veelgi kiirendada.
USA isolatsionism: loogiline tulemus, mitte lihtsalt valik
Kui USA sekkub täie jõuga, riskib ta tuumasõjaga.
Kui USA ei sekku, nõrgeneb EL, kuid see ei ole USA eksistentsiaalne probleem.
Seega isolatsionism on USA jaoks mitte lihtsalt valik, vaid kõige loogilisem tee, sest see:
Vältib otsest konfrontatsiooni Venemaaga.
Võimaldab keskenduda Hiinale ja Aasia regioonile.
Jätab Euroopa ise oma probleeme lahendama.
ELi dilemma
EL on keerulises olukorras, sest:
Ta tahaks USA täit toetust, aga see võib eskaleerida olukorra termotuuma sõja tasemele.
USA lahkumisel peaks EL ise end kaitsma, aga selleks pole ressursse.
Venemaaga kokku leppida oleks poliitiliselt vastuvõetamatu, aga sõjaliselt on EL nõrgem.
Tulemuseks võib olla pikaajaline määramatus ja nõrgenemine, kus EL püüab säilitada sõjalist abi Ukrainale, kuid USA vähendatud osalusega muutub see üha raskemaks.
Kas see tähendab, et EL peab varem või hiljem Venemaaga mingi leppe tegema? Või jääb EL lihtsalt geopoliitilisse vaakumisse, kus see ei suuda end ei kaitsta ega Venemaaga läbi rääkida?
[quote="pop"]https://www.delfi.ee/artikkel/120362224/nbc-maavarade-lepe-ei-tahenda-usa-relvaabi-taastumist-trump-soovib-ka-alade-loovutamist-ja-zelenskoi-tagasiastumist
Kui poliitikas lähtuda pragmatismist ja mitte ideaalidest (see [b][i]ei ole[/i][/b] mu enda eelistus), siis tekib küsimus et mida üldse teha kui USA taotleb isolatsionismi (või ei saagi aru mis on eesmärk - MAGA saab tähendada ... mida iganes), ja Euroopa pole puhtfüüsiliselt võimeline UA-d piisavalt sõjaliselt aitama, ega ka piisava kiirusega jalgu kõhu alt välja saama.
Kas siis oleks ainus variant (halvimatest vähem halvim) juhinduda viidatud artikli "uitmõtetest" ?
EU meenutab mulle üldse natuke seda Titanicu tekil mängivat orkestrit - selle vahega et muusika asemel esinevad viimase hetkeni mingisugused "parketikõlbulikku sõnakunsti" meistrid.[/quote]
Pop, tõstatatud küsimus on igati asjakohane ning peegeldab reaalsuse kainet hindamist. Kui USA taandub ja Euroopa ei suuda iseseisvalt Ukraina jaoks piisavalt kiiresti ning piisavas mahus ressursse mobiliseerida, siis tuleb tõepoolest küsida: millised on võimalused ja milline neist on halvimatest kõige vähem halb?
Viidatud artiklis toodud "uitmõtted" võivad paljudele tunduda ebameeldivad või isegi vastuvõetamatud, kuid pragmaatilisest vaatepunktist pole kaootilise kokkukukkumise alternatiiv kuigi palju ahvatlevam. Euroopa puhul on probleemiks mitte ainult füüsiline suutlikkus, vaid ka poliitiline otsustusvõime (või selle puudumine), mida ilmestab pigem dekoratiivne retoorika kui käegakatsutavad strateegilised sammud.
Sinu võrdlus Titanicu orkestriga tabab üsna valusalt märki. Küsimus on, kas mängitakse selleks, et säilitada rahu ja väärikus vältimatuse ees, või hoopis selleks, et hajutada tähelepanu ja vältida otsustavat tegutsemist seni, kuni valikud on juba täielikult teiste teha.
Kui USA suund on tõepoolest isolatsionism, siis võiks Euroopa liidritel olla vähemalt kaks võimalust:
Võtta tõsiselt strateegiline autonoomia ja ehitada üles omaenda kollektiivkaitse võimekus, mille üle deklamatsioonidest on räägitud juba aastaid.
Lähtuda paratamatusest ja teha pragmaatilisi, ehk ka ebameeldivaid kompromisse, et vältida täielikku geopoliitilist marginaliseerumist.
Mis jääb, kui ei suudeta esimest ja ei taheta teist? Ilmselt lihtsalt jätkub see orkestri mäng, kuni vesi on juba tekil.
USA isolatsionism ei pruugi olla ainult valik, vaid paratamatus, kuna alternatiivid on veel hullemad. USA peab hindama oma geopoliitilisi prioriteete ja kaalukausil on:
EL ja Ukraina toetamine → tähendab Venemaaga otsese konfrontatsiooni riski, mille lõpp-punktiks võib olla termotuumakonflikt.
Venemaaga konfliktist hoidumine → tähendab ELi ja Ukraina positsiooni nõrgenemist, kuid USA jaoks ei ole see eksistentsiaalne küsimus, vaid pigem regionaalne probleem.
USA on läbi ajaloo teinud pragmaatilisi otsuseid ning kui vaadata olukorda puhtalt ratsionaalselt, siis:
Kas USA on valmis riskima tuumasõjaga, et hoida ELi positsiooni ja Ukraina territoriaalset terviklikkust? Väheusutav.
Kas USA peab Venemaad oma peamiseks ohuks või on Hiina suurem probleem? Ilmselgelt on Hiina pikaajaline vastane, mitte Venemaa.
Kas USA majandus ja ühiskond on valmis kandma lõputult Ukraina toetamise kulusid? Sisepoliitiline toetus väheneb ja valimised võivad seda veelgi kiirendada.
USA isolatsionism: loogiline tulemus, mitte lihtsalt valik
Kui USA sekkub täie jõuga, riskib ta tuumasõjaga.
Kui USA ei sekku, nõrgeneb EL, kuid see ei ole USA eksistentsiaalne probleem.
Seega isolatsionism on USA jaoks mitte lihtsalt valik, vaid kõige loogilisem tee, sest see:
Vältib otsest konfrontatsiooni Venemaaga.
Võimaldab keskenduda Hiinale ja Aasia regioonile.
Jätab Euroopa ise oma probleeme lahendama.
ELi dilemma
EL on keerulises olukorras, sest:
Ta tahaks USA täit toetust, aga see võib eskaleerida olukorra termotuuma sõja tasemele.
USA lahkumisel peaks EL ise end kaitsma, aga selleks pole ressursse.
Venemaaga kokku leppida oleks poliitiliselt vastuvõetamatu, aga sõjaliselt on EL nõrgem.
Tulemuseks võib olla pikaajaline määramatus ja nõrgenemine, kus EL püüab säilitada sõjalist abi Ukrainale, kuid USA vähendatud osalusega muutub see üha raskemaks.
Kas see tähendab, et EL peab varem või hiljem Venemaaga mingi leppe tegema? Või jääb EL lihtsalt geopoliitilisse vaakumisse, kus see ei suuda end ei kaitsta ega Venemaaga läbi rääkida?
