by td » 17 Mar 2024 10:35
hh wrote:Üks varasemalt väga vokaalne feminist sai lapse.
Nüüd peab ta end kaitsma kõigi teiste feministide eest, kes ütlevad: "Ka sina, Brutus!"
Tore! Loodame, et tuleb lisa. Emaks olemise kogemus arvatavasti kaalub üles kogu feminismi-ideoloogia.
----
Uitmõte. Avalikes kommentaariumites (Delfi) kohtab sageli uskumatult räigeid ja primitiivseid rünnakuid EKRE suunal (Martini stringid jne.). Arvatavasti on nende taga max paar-kolm inimest, kes tooni annavad. Küsimus aga selles, kas provokatsioon on individuaalne või organiseeritud. Ärga arvake, et PR-firmad ei tegutse. Meil on samasugused sotsiaalmeedia juturobotid kui vene propagandas. (nii omasid kiitvad kui ka vastaseid laitvad) See, kui palju tööd teeb ära inimene või AI, ei oma tähtsust.
Lõppjäreldus: selliseid papagoi kombel lõõpimisi ei tasu võtta tõsiselt. Kurb on aga see, kui tavalised inimesed nendega kaasa lähevad (meenutab kooliaega, kus keskpärased õpilased vaikselt kiidavad takka koolikiusajate tegevusele, sest vastasel juhul oht ise sattuda kiusu alla).
/uitmõtte lõpp
----
Laanet'i kaasuse näitel on näha, kuidas toimib süvariik ja nn. parteisisene demokraatia. On masinvärk, mille mutrikestel on hüved. Samas masinvärgis on ka mutrikesed, kes peavad arvet teiste mutrikeste tegevuse kohta. Niipea, kui mingi mutrike hakkab tegelema isetegevusega, leitakse kompra (loomulikult juba varem kogutud ja talletatud ja uuritud - *ilmub "sensatsiooniline" artikkel mõnes päevalehes), millega see mutrike pannakse nii ebamugavasse seisu, et ta peab lahkuma. Kui see mutrike tunnistab oma eksimust ja lubab tulevikus olla tähelepanelikum üldiste huvide osas, siis küllap leitakse talle mõni soe koht vähem silmapaistvamal alal (miks mitte nt. ise kompra kogumise süsteemis, kui varasem töökogemus on miilitsana).
Igal juhul, Laanet sai kiiresti aru, mida tuleb teha ja tal on lootust jääda süsteemi sisse. (seepeale võiks varuda popkorni ja vaadata, kuhu tööpostile ta järgmisena maandub).
Aga lõppjäreldus on ikka sama: Eesti riik on väliselt demokraatlik, seest ... (ei tulegi meelde head üldnimetust: nomenklatuura, sõpruskonnad, huvid ja sidemed, piiratud sissepääs teenete alusel – need võiksid olla mõned mõisted, mis seda iseloomustavad). Nii nagu vanasti oli keisri lähedal õukond ja sõjavägi - nende otsusest olenes, kuidas riiki juhiti (vt. ka praegune nõrk juhtkond USA-s, kes on sisuliselt marionetid) . Meil on oma elu, neil on oma elu.
Ja kui keegi võtab üles mõiste süvariik, siis ärkavad trollid, kes hakkavad seda kõike naeruvääristama - rohkem või vähem anonüümselt (arvata võib, et osad neist ei tee seda kõige parema meelega, aga süsteemis püsimiseks peab - vastasel juhul tabab sama saatus). Paganama kurb on see, et USA-s on süvariigi võitlemise käilakujuks saanud Trump. Seda võitlust on vaja (meil on ühised huvid), aga vale inimese korral kaasnevad sellega ka miinused (Ida-Euroopa mahamüümine, v-maa idealiseerimine jne.) Ja nii ongi sisulisi liitlasi meil vähe.
• Trumpi toetavad lihtinimesed on lihtsad ja siirad ja heatahtlikud, aga nad ei suuda närida pähklit läbi.
• Sama moodi on Biden'i toetajad lihtsad ja siirad inimesed, aga ka nemad ei suuda oma pähklit läbi närida.
Ja kui peakski tulema kolmas jõud (nö. vabameeste partei), siis peagi see liikumine sumbub - kiusatus süsteemi sisse minne ja ise mutrikeseks hakata on liiga suur (vt. Res Publica, E200, vabaühendused jne.).
Ja niiviisi mängitaksegi kaks parteid üksteise vastu, neid toetavad lihtinimesed võitlevad kirglikult Trumpi ja Bideniga, aga unustavad üldinimlikud väärtused, mis on ühised neile mõlemale ja mis on süvariigis jalge alla lamedaks tallatud.
---
*meenutab olukorda, kus ajalehtedel on 'in memoriam' järelehüüde artikkel juba ammu valmis kirjutatud - kui see seleebriti sureb, läheb kohe trükki. Antud juhul siis poliitilise surma korral (kui inimene ei täida enam kohustusi ja muutub liiga iseseisvaks mõtlejaks) avalikustatakse kompra (põhjalik uurimistöö võtab ajakirjanikel tavaliselt ikka rohkem aega kui mõned päevad-tunnid, mis mööduvad sõnakuulmatuse aktist). Seega, tasuks talletada ka nende ajakirjanike nimed, kelle sulest see üllitis pärineb. (See ajakirjanik on kas loll, et ei näri pähklit läbi, miks talle see materjal ette söödeti või on ka ise süsteemi mutrike, kellel on jutuke juba varem valmis kirjutatud, vaja täita vaid lüngad konkreetsete inimeste nimede ja tegudega)
Oleme juba jälgimisühiskonnas, kus kõik meie teod on kirjas, vajaduse korral need avalikustatakse. Kes meist poleks punase tulega üle tänava kõndinud või korraks kiirust ületanud jne.?
---
Ja vaadakem tänaseid juhtfiguure Eestis - kas ka nemad ei sarnane oma töövõime poolest Bideniga (Riisalod, Kallased jt.) Puudub tahtmine või oskus näha suurt pilti.
Mis selle vastu aitaks? Ei tea. Süsteem on läbinisti mäda. Vaja on vähemalt sama suurt raputust kui aastal 1988. Eeldab ka seda, et enne veel läheb olukord palju hullemaks. Aga ka lihtinimesed on muutunud, vbl. noorem põlvkond oma moluraamatute ja uute laenude taga on sellega rahul. Nende teravik on suunatud mujale, algpõhjusi ei nähta. Paljud meist on tublid oma kitsal erialal, ühiskonnaõpetuse tase on aga null. (Kas põhikoolis õpetatakse kõigile süvariiki langemise riske ja ohte?)
Ja keda nende Biden'ite-Trump'ide asemele panna? Kindlasti on väärikaid inimesi, aga nemad ilmuvad välja alles siis, kui revolutsioon on käes (vt. tavalisi kultuuritegelasi ja endisi dissidente, kes said rahva lemmikuteks aastal 1988-1989. Aga oli ka neid nomenklatuura (süvariigi) esindajaid, kes oskasid sujuvalt kohanduda uude olukorda.) Paraku on nii, et 1988. a. kogemusega inimesed vananevad ja surevad, uued peavad alustama jälle nullist, sest kesse viicib siis vanu ajalookroonikaid lugeda. Selleks ongi ühiskonnaõpetus, aga selle tase on vilets. (ja ka enne aastat 1988 on korduvalt olnud analoogseid situatsioone, millest meie põlvkond jällegi ei osanud õppust võtta). 1990-ndate alguses algas kraanide kinnikeeramine ja vabaduste piiramine ning Rõivase valitsus võis rahulolevalt tõdeda, et nüüd on vaja veel vaid peenhäälestust.
[quote="hh"]Üks varasemalt väga vokaalne feminist sai lapse.
Nüüd peab ta end kaitsma kõigi teiste feministide eest, kes ütlevad: "Ka sina, Brutus!"[/quote]
Tore! Loodame, et tuleb lisa. Emaks olemise kogemus arvatavasti kaalub üles kogu feminismi-ideoloogia.
----
Uitmõte. Avalikes kommentaariumites (Delfi) kohtab sageli uskumatult räigeid ja primitiivseid rünnakuid EKRE suunal (Martini stringid jne.). Arvatavasti on nende taga max paar-kolm inimest, kes tooni annavad. Küsimus aga selles, kas provokatsioon on individuaalne või organiseeritud. Ärga arvake, et PR-firmad ei tegutse. Meil on samasugused sotsiaalmeedia juturobotid kui vene propagandas. (nii omasid kiitvad kui ka vastaseid laitvad) See, kui palju tööd teeb ära inimene või AI, ei oma tähtsust.
Lõppjäreldus: selliseid papagoi kombel lõõpimisi ei tasu võtta tõsiselt. Kurb on aga see, kui tavalised inimesed nendega kaasa lähevad (meenutab kooliaega, kus keskpärased õpilased vaikselt kiidavad takka koolikiusajate tegevusele, sest vastasel juhul oht ise sattuda kiusu alla).
/uitmõtte lõpp
----
Laanet'i kaasuse näitel on näha, kuidas toimib süvariik ja nn. parteisisene demokraatia. On masinvärk, mille mutrikestel on hüved. Samas masinvärgis on ka mutrikesed, kes peavad arvet teiste mutrikeste tegevuse kohta. Niipea, kui mingi mutrike hakkab tegelema isetegevusega, leitakse kompra (loomulikult juba varem kogutud ja talletatud ja uuritud - *ilmub "sensatsiooniline" artikkel mõnes päevalehes), millega see mutrike pannakse nii ebamugavasse seisu, et ta peab lahkuma. Kui see mutrike tunnistab oma eksimust ja lubab tulevikus olla tähelepanelikum üldiste huvide osas, siis küllap leitakse talle mõni soe koht vähem silmapaistvamal alal (miks mitte nt. ise kompra kogumise süsteemis, kui varasem töökogemus on miilitsana).
Igal juhul, Laanet sai kiiresti aru, mida tuleb teha ja tal on lootust jääda süsteemi sisse. (seepeale võiks varuda popkorni ja vaadata, kuhu tööpostile ta järgmisena maandub).
Aga lõppjäreldus on ikka sama: Eesti riik on väliselt demokraatlik, seest ... (ei tulegi meelde head üldnimetust: nomenklatuura, sõpruskonnad, huvid ja sidemed, piiratud sissepääs teenete alusel – need võiksid olla mõned mõisted, mis seda iseloomustavad). Nii nagu vanasti oli keisri lähedal õukond ja sõjavägi - nende otsusest olenes, kuidas riiki juhiti (vt. ka praegune nõrk juhtkond USA-s, kes on sisuliselt marionetid) . Meil on oma elu, neil on oma elu.
Ja kui keegi võtab üles mõiste süvariik, siis ärkavad trollid, kes hakkavad seda kõike naeruvääristama - rohkem või vähem anonüümselt (arvata võib, et osad neist ei tee seda kõige parema meelega, aga süsteemis püsimiseks peab - vastasel juhul tabab sama saatus). Paganama kurb on see, et USA-s on süvariigi võitlemise käilakujuks saanud Trump. Seda võitlust on vaja (meil on ühised huvid), aga vale inimese korral kaasnevad sellega ka miinused (Ida-Euroopa mahamüümine, v-maa idealiseerimine jne.) Ja nii ongi sisulisi liitlasi meil vähe.
• Trumpi toetavad lihtinimesed on lihtsad ja siirad ja heatahtlikud, aga nad ei suuda närida pähklit läbi.
• Sama moodi on Biden'i toetajad lihtsad ja siirad inimesed, aga ka nemad ei suuda oma pähklit läbi närida.
Ja kui peakski tulema kolmas jõud (nö. vabameeste partei), siis peagi see liikumine sumbub - kiusatus süsteemi sisse minne ja ise mutrikeseks hakata on liiga suur (vt. Res Publica, E200, vabaühendused jne.).
Ja niiviisi mängitaksegi kaks parteid üksteise vastu, neid toetavad lihtinimesed võitlevad kirglikult Trumpi ja Bideniga, aga unustavad üldinimlikud väärtused, mis on ühised neile mõlemale ja mis on süvariigis jalge alla lamedaks tallatud.
---
*meenutab olukorda, kus ajalehtedel on 'in memoriam' järelehüüde artikkel juba ammu valmis kirjutatud - kui see seleebriti sureb, läheb kohe trükki. Antud juhul siis poliitilise surma korral (kui inimene ei täida enam kohustusi ja muutub liiga iseseisvaks mõtlejaks) avalikustatakse kompra (põhjalik uurimistöö võtab ajakirjanikel tavaliselt ikka rohkem aega kui mõned päevad-tunnid, mis mööduvad sõnakuulmatuse aktist). Seega, tasuks talletada ka nende ajakirjanike nimed, kelle sulest see üllitis pärineb. (See ajakirjanik on kas loll, et ei näri pähklit läbi, miks talle see materjal ette söödeti või on ka ise süsteemi mutrike, kellel on jutuke juba varem valmis kirjutatud, vaja täita vaid lüngad konkreetsete inimeste nimede ja tegudega)
Oleme juba jälgimisühiskonnas, kus kõik meie teod on kirjas, vajaduse korral need avalikustatakse. Kes meist poleks punase tulega üle tänava kõndinud või korraks kiirust ületanud jne.?
---
Ja vaadakem tänaseid juhtfiguure Eestis - kas ka nemad ei sarnane oma töövõime poolest Bideniga (Riisalod, Kallased jt.) Puudub tahtmine või oskus näha suurt pilti.
Mis selle vastu aitaks? Ei tea. Süsteem on läbinisti mäda. Vaja on vähemalt sama suurt raputust kui aastal 1988. Eeldab ka seda, et enne veel läheb olukord palju hullemaks. Aga ka lihtinimesed on muutunud, vbl. noorem põlvkond oma moluraamatute ja uute laenude taga on sellega rahul. Nende teravik on suunatud mujale, algpõhjusi ei nähta. Paljud meist on tublid oma kitsal erialal, ühiskonnaõpetuse tase on aga null. (Kas põhikoolis õpetatakse kõigile süvariiki langemise riske ja ohte?)
Ja keda nende Biden'ite-Trump'ide asemele panna? Kindlasti on väärikaid inimesi, aga nemad ilmuvad välja alles siis, kui revolutsioon on käes (vt. tavalisi kultuuritegelasi ja endisi dissidente, kes said rahva lemmikuteks aastal 1988-1989. Aga oli ka neid nomenklatuura (süvariigi) esindajaid, kes oskasid sujuvalt kohanduda uude olukorda.) Paraku on nii, et 1988. a. kogemusega inimesed vananevad ja surevad, uued peavad alustama jälle nullist, sest kesse viicib siis vanu ajalookroonikaid lugeda. Selleks ongi ühiskonnaõpetus, aga selle tase on vilets. (ja ka enne aastat 1988 on korduvalt olnud analoogseid situatsioone, millest meie põlvkond jällegi ei osanud õppust võtta). 1990-ndate alguses algas kraanide kinnikeeramine ja vabaduste piiramine ning Rõivase valitsus võis rahulolevalt tõdeda, et nüüd on vaja veel vaid peenhäälestust.