by kusti » 23 Jun 2025 10:09
Lubage väike ülevaade olukorrast, mis ehk sobib iseloomustama seda, kuhu me ühiskonnana oleme käesolevaks hetkeks jõudnud.
Määratlematus kui valitsev norm:
Kaasaegse Lääne kultuuri pinnalt on üha selgemalt esile kerkinud määratlematuse ja positsioonituse süsteemne muster – seisund, mida võiks tabavalt kirjeldada vene keele väljendiga не рыба, не мясо – ei liha ega kala. See tähistab olukorda, kus ükski positsioon pole selge, ükski tähendus pole kindel, ja ükski otsus ei kanna endas tagajärgede teadvustamist.
Selline kultuuriline olek pole enam pelgalt keeleline või esteetiline küsimus, vaid on muutunud struktuurseks. See avaldub keelekasutuses, poliitilistes otsustes, teaduslike autoriteetide esitustes ja kultuurilises enesemääratluses. Tulemuseks on segadus, mis pole juhuslik, vaid struktuurne ja seetõttu ka süsteemne.
Keeleline lamenemine ja mõistete devalveerumine:
Mõisted, mis peaksid kandma selget ja eristavat tähendust – näiteks „rohepööre“, „jätkusuutlikkus“, „õiguspärasus“, „vabadus“ – on allutatud retoorilisele vormitusele. Need ei tähenda enam seda, mida nad semantiliselt tähendavad, vaid seda, milleks neid kasutatakse. Tähendus ei ole seotud tegelikkusega, vaid kommunikatiivse efektiivsusega.
Selline keeleline lamenemine takistab reaalsuse mõtestamist. Kui mõisted ei oma enam eristavat jõudu, ei saa teha vahet olulisel ja ebaolulisel, tõel ja mittetõel, reaalsel sisulisel tegevusel ja näitemängul.
Kultuuriline määramatus ja näivväärtused:
Kultuuriline ruum, kus väärtused on muutunud kas funktsionaalseks või dekonstrueeritud kujundiks, ei loo enam telge, mille ümber võiks koonduda ühiskondlik tähendus. Selle asemel kerkib aseaine: näivväärtused – nähtus, kus „väärtus“ eksisteerib üksnes selleks, et õigustada või varjata positsioonitust.
Selles kontekstis pole „tõde“ ega „õigus“ enam eesmärgid, vaid terminoloogilised vahendid ressursside ümberjagamiseks, staatuse hoidmiseks ja vastutuse hajutamiseks. Ajalooline teadvus asendub hetkelise sobivuse printsiibiga.
Teaduse roll süsteemse ambivalentsuse kujundajana:
Teaduslik autoriteet, mis peaks tähistama kriitilise mõtlemise kõrgvormi, on sageli kaotanud oma funktsiooni seetõttu, et epistemoloogilised piirid on lahustatud poliitiliste või institutsionaalsete huvide sees. Probleem pole niivõrd valetamine kui valikulise teadmise institutsionaliseerimine.
Näiteks süsteemne vaikimine energia tootmise piiride, ERoEI, biosfäärse taluvuse või sootsiumi termodünaamiliste realiteetide teemal ei tulene teadmatusest, vaid funktsionaalsest kasulikkusest – teadmistest kõneletakse vaid seni, kuni need ei destabiliseeri status quo'd.
Tulemuseks on teadusliku keele muutumine retooriliseks tehnokraatiaks.
Struktuurne segadus kui valitsemismeetod:
Positsioonitu keel, määratlematu kultuur ja ambivalentne teadus moodustavad koos nähtuse, mida võib kirjeldada kui episteemilise segaduse kultuuri. Selle kultuuri tunnusjooned:
Ebamäärane väljendusviis, mis takistab vastutuse tuvastamist.
Keeldumine selgete seisukohtade võtmisest.
Näiv teovõime, mis asendab tegelikku muutust.
Selle kaudu realiseerub uus vaikiv norm- mitte midagi ei tohigi öelda lõplikult, mitte midagi ei tohi otsustada määravalt, sest siis lõpeks mäng, milles igaüks saab olla kõigeks valmis – aga samas mitte millegi eest vastutav.
Kokkuvõte:
„Ei liha ega kala“ ei ole enam üksikisiku hoiak, vaid tsivilisatsiooni episteemiline tunnus. See on vorm, milles elatakse, otsustatakse ja valitsetakse – mitte teadmatusest, vaid justnimelt sellepärast, et tõene teadmine nõuaks seisukohavõttu, suunda ja ohvrit. Seda pole keegi valmis tooma.
Selles valguses ei ole segadus enam kõrvalnähtus, vaid keskne mehhanism – struktureeritud teadmatus, mille kaudu on võimalik säilitada illusiooni valitsemisest, arengust ja tähendusest olukorras, kus kõik kolm on ammu lakanud olemast.
Lubage väike ülevaade olukorrast, mis ehk sobib iseloomustama seda, kuhu me ühiskonnana oleme käesolevaks hetkeks jõudnud.
Määratlematus kui valitsev norm:
Kaasaegse Lääne kultuuri pinnalt on üha selgemalt esile kerkinud määratlematuse ja positsioonituse süsteemne muster – seisund, mida võiks tabavalt kirjeldada vene keele väljendiga не рыба, не мясо – ei liha ega kala. See tähistab olukorda, kus ükski positsioon pole selge, ükski tähendus pole kindel, ja ükski otsus ei kanna endas tagajärgede teadvustamist.
Selline kultuuriline olek pole enam pelgalt keeleline või esteetiline küsimus, vaid on muutunud struktuurseks. See avaldub keelekasutuses, poliitilistes otsustes, teaduslike autoriteetide esitustes ja kultuurilises enesemääratluses. Tulemuseks on segadus, mis pole juhuslik, vaid struktuurne ja seetõttu ka süsteemne.
Keeleline lamenemine ja mõistete devalveerumine:
Mõisted, mis peaksid kandma selget ja eristavat tähendust – näiteks „rohepööre“, „jätkusuutlikkus“, „õiguspärasus“, „vabadus“ – on allutatud retoorilisele vormitusele. Need ei tähenda enam seda, mida nad semantiliselt tähendavad, vaid seda, milleks neid kasutatakse. Tähendus ei ole seotud tegelikkusega, vaid kommunikatiivse efektiivsusega.
Selline keeleline lamenemine takistab reaalsuse mõtestamist. Kui mõisted ei oma enam eristavat jõudu, ei saa teha vahet olulisel ja ebaolulisel, tõel ja mittetõel, reaalsel sisulisel tegevusel ja näitemängul.
Kultuuriline määramatus ja näivväärtused:
Kultuuriline ruum, kus väärtused on muutunud kas funktsionaalseks või dekonstrueeritud kujundiks, ei loo enam telge, mille ümber võiks koonduda ühiskondlik tähendus. Selle asemel kerkib aseaine: näivväärtused – nähtus, kus „väärtus“ eksisteerib üksnes selleks, et õigustada või varjata positsioonitust.
Selles kontekstis pole „tõde“ ega „õigus“ enam eesmärgid, vaid terminoloogilised vahendid ressursside ümberjagamiseks, staatuse hoidmiseks ja vastutuse hajutamiseks. Ajalooline teadvus asendub hetkelise sobivuse printsiibiga.
Teaduse roll süsteemse ambivalentsuse kujundajana:
Teaduslik autoriteet, mis peaks tähistama kriitilise mõtlemise kõrgvormi, on sageli kaotanud oma funktsiooni seetõttu, et epistemoloogilised piirid on lahustatud poliitiliste või institutsionaalsete huvide sees. Probleem pole niivõrd valetamine kui valikulise teadmise institutsionaliseerimine.
Näiteks süsteemne vaikimine energia tootmise piiride, ERoEI, biosfäärse taluvuse või sootsiumi termodünaamiliste realiteetide teemal ei tulene teadmatusest, vaid funktsionaalsest kasulikkusest – teadmistest kõneletakse vaid seni, kuni need ei destabiliseeri status quo'd.
Tulemuseks on teadusliku keele muutumine retooriliseks tehnokraatiaks.
Struktuurne segadus kui valitsemismeetod:
Positsioonitu keel, määratlematu kultuur ja ambivalentne teadus moodustavad koos nähtuse, mida võib kirjeldada kui episteemilise segaduse kultuuri. Selle kultuuri tunnusjooned:
Ebamäärane väljendusviis, mis takistab vastutuse tuvastamist.
Keeldumine selgete seisukohtade võtmisest.
Näiv teovõime, mis asendab tegelikku muutust.
Selle kaudu realiseerub uus vaikiv norm- mitte midagi ei tohigi öelda lõplikult, mitte midagi ei tohi otsustada määravalt, sest siis lõpeks mäng, milles igaüks saab olla kõigeks valmis – aga samas mitte millegi eest vastutav.
Kokkuvõte:
„Ei liha ega kala“ ei ole enam üksikisiku hoiak, vaid tsivilisatsiooni episteemiline tunnus. See on vorm, milles elatakse, otsustatakse ja valitsetakse – mitte teadmatusest, vaid justnimelt sellepärast, et tõene teadmine nõuaks seisukohavõttu, suunda ja ohvrit. Seda pole keegi valmis tooma.
Selles valguses ei ole segadus enam kõrvalnähtus, vaid keskne mehhanism – struktureeritud teadmatus, mille kaudu on võimalik säilitada illusiooni valitsemisest, arengust ja tähendusest olukorras, kus kõik kolm on ammu lakanud olemast.