https://www.youtube.com/watch?v=P5m5xz7Mu9sRitter’s Rant 024: To the Last Ukrainian
Alljärgnev on tõlge Scott Ritteri seisukohavõtust Ukraina sõja teemal, kus ta avab lääneriikide strateegilisi eesmärke ja vastuolusid seoses relvaabiga. Ritteri hinnangul pole tegemist mitte Ukraina vabaduse eest peetava võitlusega, vaid proxy-sõjaga USA ja Venemaa vahel, mida lääs on valmis jätkama „kuni viimase ukrainlaseni“. Tema vaatenurk on selgelt kriitiline nii Bideni kui ka Trumpi suhtes, tuues välja, kuidas poliitiline kuvand ja võimuvõitlus prevaleerivad reaalse rahu või kompromissi üle. Tekst on otsekohene, vastuoluline ja kindlasti arutelu tekitav – sobilik neile, kes soovivad näha sündmusi väljaspool tavapärast meediapilti.
Tere tulemast järjekordsesse Ritteri Rant'i episoodi. Tänane „röögatus“ keskendub teemale „kuni viimase ukrainlaseni“. See on sõjahüüe, mantra, mis peegeldab tegelikkust – seda, kuidas Ameerika Ühendriigid, NATO ja Euroopa toetavad Ukrainat – kuni viimase ukrainlaseni.
Kuid keegi Ameerikas ei taha seda tegelikult tunnistada. Keegi Euroopas või NATOs ei soovi tunnistada, et just sellest me räägime. Ei, ei, ei – meie toetame seda konflikti justkui Ukraina iseseisvuse nimel, vabaduse nimel, suveräänsuse nimel – kõikide nende väärtuste nimel, mida Ameerika ja Euroopa rahvad väidetavalt sügavalt austavad.
Ainult et nad ei austa, sest see konflikt Ukrainas ei puuduta suveräänsust, iseseisvust ega vabadust. See puudutab ainult seda, et tegemist on Ameerika Ühendriikide ja Venemaa vahelise proxy-sõjaga – asendussõjaga. Mitte keegi muu kui USA välisminister Marco Rubio ise on seda tunnistanud – ta ütles, et Ukraina konflikt on Ameerika ja Venemaa vaheline proxy-sõda, kus Ukraina on asendusesindaja.
Ka NATO peasekretär on öelnud sama. NATO ja Venemaa vaheline asendussõda. Ukraina kaitseminister ise on tunnistanud, et Ukraina on NATO ja kollektiivse Lääne proxy selles konfliktis, mis käib Lääne ja Venemaa vahel.
See on lihtsalt reaalsus.
Mis on USA, Euroopa ja NATO eesmärk selles konfliktis? Jällegi – see pole seotud suveräänsusega. Keegi ei nõua ukrainlastelt, et nad sureksid viimase meheni Ukraina iseseisvuse või vabaduse nimel. Eesmärgiks on Venemaa strateegiline lüüasaamine.
Strateegilise lüüasaamise definitsioone on mitmeid. Euroopas kuuleme, et soovitakse alandada Vene armeed. Mitte niivõrd lüüa, vaid alandada Vene armeed, et Venemaa ei julgeks enam kunagi astuda sarnaseid samme nagu Ukrainas.
See kõik toetab NATO narratiivi, mille kohaselt on tegemist Venemaa ebaseadusliku agressioonisõjaga.
See narratiiv aga eirab tõsiasja, et Venemaa sekkus alles pärast kaheksat aastat läänepoolsete lubaduste murdmist, et viiakse ellu rahuplaanid vastavalt Minski kokkulepetele. See eirab ka seda, et Ukraina valitsus oli kuulutanud sõja Ida-Ukraina ja Krimmi vene keelt kõnelevate inimeste vastu.
Faktid ei loe. Me ei räägi siin reaalsusest. Me räägime fiktsioonist – ja see fiktsioon on, et Lääs tahab võita Venemaad.
Lääs alustas seda sõda. See sõda algas Lääne tegevusest – juba enne 2014. aasta Maidani riigipööret, mis tõi võimule praeguse natsionalistliku Ukraina valitsuse. Lääs positsioneeris Ukrainat sihilikult konfliktipiirkonnana, et saavutada Venemaa strateegiline kaotus.
Ja see ei tähenda ainult Vene armee alandamist lahinguväljal. See tähendab ka Venemaa poliitilise juhtkonna – Vladimir Putini ja tema valitsuse – kukutamist, Venemaa majanduse kokkuvarisemist, Vene ühiskonna lagunemist ja riigi tükeldamist. Just seda püüab Lääs saavutada – kuni viimase ukrainlaseni.
Ameerika Ühendriikides, Trumpi valitsuse all, ei pruugi eesmärgid olla täpselt samad. Ma usun, et eelmine, Joe Bideni administratsioon just sellist tulemust taotles. Trump aga tundub tahtvat lihtsalt, et Vladimir Putin alluks tema nõudmistele.
Trumpile ei lähe Ukraina korda. Teda ei huvita Ukraina suveräänsus, vabadus ega iseseisvus. Donald Trumpi huvitab ainult Donald Trump. Teda huvitab see, et teda nähtaks kui maailma kõige võimsamat meest. Meest, kelle sõnal on kaal. Ja Trump on öelnud, et Venemaa peab tegema territoriaalseid järeleandmisi, et Venemaa ei tohi võtta jäika seisukohta demilitariseerimise või denatsifitseerimise küsimustes – et Venemaa peab selle sõja lõpetama Trumpile sobivatel tingimustel, mitte endale.
Nii et nüüd on Trump nõudnud, et Putin alistuks. Kuid venelased on tema nõudmisi lihtsalt ignoreerinud. Ja nüüd ongi olukord, kus Trump on justkui solvunud ja vihane.
Ta otsustas aeglustada sõjalise ja rahalise abi andmist Ukrainale, et näidata Zelenskile ja Ukraina valitsusele, et see sõda ei saa kesta igavesti – et ka nemad peavad lõpuks tegema järeleandmisi.
Aga ukrainlased pole valmis kompromissiks – eriti kuna NATO ja Euroopa jätkavad nende toetamist, rõhudes sellele, et see konflikt peab kestma kuni viimase ukrainlaseni.
Seega on Trump justkui kahe tule vahel. Ta ei taha kritiseerida Zelenskit, nii et ta suunab oma kriitika Putinile. Ja nüüd tundub, et Trump on andnud rohelise tule relvade tarnimiseks Ukrainasse.
Need tarned olid peatatud kaitseministri Pete Hegthi korraldusel, kes õigustatult ütles, et Ameerikal pole enam relvi, mida Ukrainale anda, ilma et see kahjustaks USA rahvuslikku julgeolekut. Meie arsenal on tühi. Me oleme andnud Ukrainale kõik, mida andsime. Ja mis veel alles on, läheb Iisraelile, kes just lõpetas 12-päevase sõja Iraaniga, milles kulutati tohutul hulgal kallist relvastust – sama relvastust, mida vajab ka Ukraina.
Aga nüüd on Trump otsustanud, et see relvastus peab taas Ukrainasse voolama. Eeskätt räägime Patriot-tüüpi rakettidest – õhutõrjesüsteemidest –, kuid need ei tule enam USA ladudest. Selle asemel avaldab USA poliitilist survet riikidele nagu Hispaania, et nad loobuksid ühest oma Patriot patareist, või Saksamaale, et nad loobuksid enda omast. Samuti survestatakse riike, kes on Patriot süsteeme tellinud, et nad laseks need suunata Ukrainasse.
Selle eesmärk on, et Ukraina saaks oma arsenali uuendada ja jätkata sõjategevust Venemaa vastu.
See aga ei muuda mitte midagi lahinguväljal. Mitte miski nende relvade tarnes ei muuda fakti, et Venemaal on täielik üleolek Ukraina õhuruumis – nende droonid ja raketid võivad tabada suvalist sihtmärki, millal iganes soovivad, ilma et Ukraina suudaks neid tõhusalt tõrjuda.
Ei, see kõik on poliitiline näitemäng. See on Donald Trumpi võimalus öelda, et ta „astus vastu“ Vladimir Putinile. Et ta ei „reetnud“ ukrainlasi. See on Trumpi võimalus öelda mida iganes – v.a tõde.
Tõde on see, et andes Ukrainale rohkem relvi, pikendab Trump lihtsalt sõda, mille Ukraina on juba kaotanud. Ta tagab vaid, et rohkem Ukraina infrastruktuuri hävitatakse, et rohkem ukrainlasi sureb.
Aga Trump ei saa seda välja öelda, sest kui ta seda teeks, peaks ta tunnistama, et see konflikt seisneb tegelikult ainult Lääne valmisolekus lasta sellel sõjal kesta – kuni viimase ukrainlaseni.
See oli minu tänane „röögatus“. Kui järgmine mõte pähe tuleb, teen uue. Seni soovin teile head päeva.
