by kusti » 13 Dec 2025 15:22
Majandushuviline wrote:pop wrote:EU ehk meie (ja UA) suunal võib lühidalt tõdeda et "teie ideaalid võivad olla ilusad, aga makse need ise kinni".
Ja mulle tundub et kaugemas prespektiivis me euroopa ühendriikidest ei pääse, kuna mh globaalse rahvastiku vananemise taustal (st nänni saajate ja vajamineva nänni suhte muutumisel) hakkavad üha enam domineerima lihtsalt tavalised loodusseadused (tugevama õigus, jne). Tundub ka et ideaalide paljusus on luksus mida saab endale lubada igavese majanduskasvu tingimustes
https://www.err.ee/1609882504/meelis-kiili-palestiina-tunnustamine-emotsioon-voi-eesti-riiklik-huviSamal ajal peegeldub avalikus ja poliitilises debatis laiem probleem, et otsuseid tehakse liiga sageli välise surve või emotsionaalse fooni mõjul, mitte selge strateegilise analüüsi alusel. See näitab, et isegi kui ametlik seisukoht on realistlik, on meie poliitiline kultuur tervikuna haavatav kiire ja pealiskaudse otsustamise survele. Siinkohal on paslik tsiteerida meie riigikaitseraportit: "Poliitilised otsused tehakse Eestis sageli emotsioonipõhiselt ja lühiajalist survet arvestades, ilma riiklikke huve ja riske süsteemselt analüüsimata."Näib üsna ootuspärane tulemus, kui Eestil puudub pikaajaline arusaam maailmakorraldusest (ka stabiilne vaimne maailmakäsitlus), inimeste alus-kokkuleppeid põhiseaduses eiratakse üsna kergelt jne. Euroliiduga kiiresti liitudes sai põhimõttevabalt kõige välisega nõustumist esitleda eduka reformija paindlikkusena, kuid see ei pruugi olla parim kava pikas vaates.
Sinu viimases lauses on minu hinnangul sõlmkoht: "see ei pruugi olla parim kava pikas vaates". Just pika vaate juures jookseb praegu väga selge piir tavapärase poliit-majandusliku arutelu ja reaalse füüsikalise paratamatuse vahel.
Kui rääkida pikaajalisest strateegiast, siis siin ei piisa enam ainult geopoliitikast, väärtuskonfliktidest või institutsionaalsest disainist (nt EL vs föderatsioon). Mängu astub interdistsiplinaarne reaalsus, mida ei saa enam käsitleda "ideaalide luksusena" ega eeldada selle aluseks pidevat majanduskasvu.
IPCC koondteadmise järgi liigume business as usual trajektooril juba 2030. aastateks kesk-pliotseeni kliima suunas. See ei ole retooriline kujund, vaid temperatuurivahemik, kus:
globaalne keskmine temperatuur on ligikaudu 2–3 °C kõrgem tööstuseelsest,
senised põllumajandus- ja tarneahelate eeldused lihtsalt ei kehti.
Siinkohal murdub majanduslik "ratsionaalsus" otseselt füüsika vastu.
Kui me ei pidurda (st jätkame kasvu), jõuame selle kliimani niikuinii.
Kui me pidurdame (nt teadliku majanduskasvu piiramise ja tööstustsivilisatsiooni aeglustamise kaudu), käivitub loetud nädalate–kuude jooksul mehhanism, mida majandusaruteludes süstemaatiliselt eiratakse: aerosool masking effect.
Tööstuslik tegevus hoiab praegu peamiselt sulfaataerosoolide kaudu kinni umbes ~1,0–1,2 °C potentsiaalset soojenemist. Kui tootmine ja fossiilkütuste põletamine järsult vähenevad, kaob see "jahutav vari" kiiresti ning globaalne temperatuur hüppab üles isegi ilma täiendavate heitmeteta. See ei ole hüpotees, vaid atmosfääri energiabilansi otsene tagajärg.
Seega on pika vaate dilemma oluliselt karmim kui vastandus "ideaalid vs tugevama õigus" või isegi "stabiilne vaimne maailmakäsitlus":
kasvu jätkamine - kliimasüsteemi destabiliseerumine,
kasvu pidurdamine - kiire lisasoojenemine ja süsteemne šokk.
Sellest vaatepunktist muutuvad küsimused EL-ist, suveräänsusest või religioossetest väärtustest teisejärguliseks. Mitte seetõttu, et need poleks olulised, vaid seetõttu, et otsustusruum ise aheneb füüsikaliste piiride tõttu.
Kui pikaajalist maailmapilti ei ehitata füüsika, ökoloogia ja majanduse koosmõjus, jääb alles ainult reaktiivne poliitika mille tunnistajateks me kõik oleme. Sellises olukorras ei ole "emotsioonipõhisus" enam viga, vaid paratamatus– sest piirile lähenev süsteem ei käitu enam ratsionaalselt.
"Pikas vaates" ei ole interdistsiplinaarne mõtlemine enam akadeemiline luksus, vaid probleemiteraviku teadvustamise miinimumnõue.
[quote="Majandushuviline"][quote="pop"][quote="kusti"]The U.S. Now Considers the EU an Enemy
https://www.youtube.com/watch?v=m_tHqXt44sU[/quote]
EU ehk meie (ja UA) suunal võib lühidalt tõdeda et "teie ideaalid võivad olla ilusad, aga makse need ise kinni".
Ja mulle tundub et kaugemas prespektiivis me euroopa ühendriikidest ei pääse, kuna mh globaalse rahvastiku vananemise taustal (st nänni saajate ja vajamineva nänni suhte muutumisel) hakkavad üha enam domineerima lihtsalt tavalised loodusseadused (tugevama õigus, jne). Tundub ka et ideaalide paljusus on luksus mida saab endale lubada igavese majanduskasvu tingimustes[/quote]
[url]https://www.err.ee/1609882504/meelis-kiili-palestiina-tunnustamine-emotsioon-voi-eesti-riiklik-huvi[/url]
[i]Samal ajal peegeldub avalikus ja poliitilises debatis laiem probleem, et otsuseid tehakse liiga sageli [u]välise surve või emotsionaalse fooni[/u] mõjul, mitte selge strateegilise analüüsi alusel. See näitab, et isegi kui ametlik seisukoht on realistlik, on meie poliitiline kultuur tervikuna haavatav [u]kiire ja pealiskaudse otsustamise[/u] survele. Siinkohal on paslik tsiteerida meie riigikaitseraportit: "Poliitilised otsused tehakse Eestis sageli emotsioonipõhiselt ja lühiajalist survet arvestades, ilma riiklikke huve ja riske süsteemselt analüüsimata."[/i]
Näib üsna ootuspärane tulemus, kui Eestil puudub pikaajaline arusaam maailmakorraldusest (ka stabiilne vaimne maailmakäsitlus), inimeste alus-kokkuleppeid põhiseaduses eiratakse üsna kergelt jne. Euroliiduga kiiresti liitudes sai põhimõttevabalt kõige välisega nõustumist esitleda eduka reformija paindlikkusena, kuid see ei pruugi olla parim kava pikas vaates.[/quote]
Sinu viimases lauses on minu hinnangul sõlmkoht: "see ei pruugi olla parim kava pikas vaates". Just pika vaate juures jookseb praegu väga selge piir tavapärase poliit-majandusliku arutelu ja reaalse füüsikalise paratamatuse vahel.
Kui rääkida pikaajalisest strateegiast, siis siin ei piisa enam ainult geopoliitikast, väärtuskonfliktidest või institutsionaalsest disainist (nt EL vs föderatsioon). Mängu astub interdistsiplinaarne reaalsus, mida ei saa enam käsitleda "ideaalide luksusena" ega eeldada selle aluseks pidevat majanduskasvu.
IPCC koondteadmise järgi liigume business as usual trajektooril juba 2030. aastateks kesk-pliotseeni kliima suunas. See ei ole retooriline kujund, vaid temperatuurivahemik, kus:
globaalne keskmine temperatuur on ligikaudu 2–3 °C kõrgem tööstuseelsest,
senised põllumajandus- ja tarneahelate eeldused lihtsalt ei kehti.
Siinkohal murdub majanduslik "ratsionaalsus" otseselt füüsika vastu.
Kui me ei pidurda (st jätkame kasvu), jõuame selle kliimani niikuinii.
Kui me pidurdame (nt teadliku majanduskasvu piiramise ja tööstustsivilisatsiooni aeglustamise kaudu), käivitub loetud nädalate–kuude jooksul mehhanism, mida majandusaruteludes süstemaatiliselt eiratakse: aerosool masking effect.
Tööstuslik tegevus hoiab praegu peamiselt sulfaataerosoolide kaudu kinni umbes ~1,0–1,2 °C potentsiaalset soojenemist. Kui tootmine ja fossiilkütuste põletamine järsult vähenevad, kaob see "jahutav vari" kiiresti ning globaalne temperatuur hüppab üles isegi ilma täiendavate heitmeteta. See ei ole hüpotees, vaid atmosfääri energiabilansi otsene tagajärg.
Seega on pika vaate dilemma oluliselt karmim kui vastandus "ideaalid vs tugevama õigus" või isegi "stabiilne vaimne maailmakäsitlus":
kasvu jätkamine - kliimasüsteemi destabiliseerumine,
kasvu pidurdamine - kiire lisasoojenemine ja süsteemne šokk.
Sellest vaatepunktist muutuvad küsimused EL-ist, suveräänsusest või religioossetest väärtustest teisejärguliseks. Mitte seetõttu, et need poleks olulised, vaid seetõttu, et otsustusruum ise aheneb füüsikaliste piiride tõttu.
Kui pikaajalist maailmapilti ei ehitata füüsika, ökoloogia ja majanduse koosmõjus, jääb alles ainult reaktiivne poliitika mille tunnistajateks me kõik oleme. Sellises olukorras ei ole "emotsioonipõhisus" enam viga, vaid paratamatus– sest piirile lähenev süsteem ei käitu enam ratsionaalselt.
"Pikas vaates" ei ole interdistsiplinaarne mõtlemine enam akadeemiline luksus, vaid probleemiteraviku teadvustamise miinimumnõue.