by kusti » 12 Jan 2026 08:49
projekteerija wrote:pop wrote:spl wrote:Kui nüüd riiklikult ei hakata tõesti midagi muutma ja kohe, siis 4-5 aasta pärast on juba liiga hilja.
Tegelikult see peakski olema igasuguse valitsuse mistahes poliitika edukuse peamine kriteerium, ja mitte mingisuguste BS-arengukavade pastakast väljaimemine (mõni ajakirjanik võiks nt AI abiga kokku korjata senised arengukavade unelmad, nende koostamise eelarved (st kulud), ja parematel juhtudel ka edukuse mõõdikud (kui sellised peaksid imekombel tõesti nendes sisalduma), ning võrrelda nende reaalset täitmist.
Ma olen märganud et ajakirjanike enamike küsimuste peale a la "mida olete ära teinud", hakkab iga poliitik nämmutama mingitest arengukavadest mis on justkui koostamisel või kooskõlastamisel või mõne muu "pöidlakeerutamise"-tegevuse aktiivses fookuses.
Ja ma ei saa aru ka Ene-Margit Tiidu seisukohast et "pole hullu, ei maksa nii tumedates värvides asja maalida, Eestis on ennegi olnud sündivuse langusi ..." (jne jne). Jah, oli küll, nt peale põhjasõda, aga siis püsisid ka nii Hiina kui aafrika kenasti omaenda perimeetri sees.
=====================
ja II samba osas ma pigem ei kommenteeri, seda on olnud juba piisavalt
Sündivuse kiire langus on ka Soomes muutunud suureks elevandiks toas. Selles pealkirjas loodetakse, et suurpered päästavad või nende õlule langeb Soome sündivuskriisist päästmise koormis. Praktikas aga on sedasi, et tüüpiliseks suurperes on Pohjanmaa usklikest kogukondadest pärit inimesed...
https://yle.fi/a/74-20191342Artiklis tuuakse välja, et soomerootslastel on suurem sündivuskordaja kui soomlastel. Mis aga jääb artiklis (või veel selles ja järgmistes öeldakse alles üks karm tõde välja) peitub sisserändajate lastes. Ehk siis sama mis meil. Sisseränne nagu kasvatab rahvast aga sellest ei ole mingit kasu tulevikupensionimaksjate osas, kuna sisserännanud jäävad samuti niigi väheste pärismaiste sündinute õlule. Kusjuures matemaatiliselt puudujäägi võimenduskordajana. P.S. Suur osa artiklist on pühendatud Lõuna Koreale. Seal on veel suuremad probleemid ja kohati proovitakse selle võrdluse kaudu soomlasi lohutada. Kummaline, et ei tehta katsetki selgitada seda miks korealasd immigrantidega ei proovi tekkivat auku täita. Tunnevad liiga hästi demograafiat ja matemaatikat jne.?
Lõuna-Korea juhtum ei ole ei kultuuriline erand ega "äärmuslik näide", vaid hästi arenenud tehnoloogilise ühiskonna loogiline lõppfaas, kus biofüüsikalised piirangud on jõudnud sotsiaalse ja demograafilise käitumise tasandile.
Oluline on mõista, et Lõuna-Koreas ei käsitleta rahvastikku ega sündimust eeskätt ideoloogilise või moraalse küsimusena, vaid süsteemi sisendina, millel on väga konkreetsed energia-, ressursi- ja stabiilsusnõuded. Tegemist on väikese, väga suure rahvastikutihedusega, praktiliselt ilma oma energia- ja toidubaasita ühiskonnaga. See tähendab, et biofüüsikalised piirangud ei ole abstraktne teooria, vaid igapäevane reaalsus.
Korea eliit, tehnokraatia ja akadeemiline ringkond on üsna hästi teadlikud järgmistest asjaoludest, isegi kui neid avalikus poliitilises kõnes otsesõnu ei sõnastata:
majanduskasv ja rahvastiku ülalpidamine põhinevad täielikul impordisõltuvusel,
iga lisanduv inimene tähendab täiendavat energianõudlust, mida riik ise ei kontrolli,
globaalse tarneahela katkestused ei ole "risk", vaid eksistentsiaalne oht.
Sellest tuleneb ka selge arusaam, et immigratsioon ei suurenda süsteemi kandevõimet, vaid muudab süsteemi olemust. Immigratsioon võib ajutiselt leevendada tööjõupuudust, kuid ei lahenda madala sündimuse matemaatikat. Teise põlvkonna sündimus konvergeerub kiiresti vastuvõtva ühiskonna tasemele ning fiskaalne bilanss jääb pikaajaliselt negatiivseks, kui sisseränne ei ole rangelt selektiivne. Seetõttu eristatakse Koreas teadlikult tööjõu ajutist importi ja rahvastiku taastootmist– neid ei aeta segamini nagu sageli Euroopas tehakse.
Mis puutub korealaste enda sündimuskäitumisse, siis juurprobleem ei ole "väärtuste muutumine" iseenesest, vaid keskkond, milles paljunemine on muutunud bioloogiliselt ja sotsiaalselt irratsionaalseks. Üliekstreemne konkurents, nulltolerants keskpärasuse suhtes, eluaseme sidumine staatusega ning eeldus, et laps peab saama maksimaalse investeeringu, muudavad järglase "hinna" liiga kõrgeks.
Lisandub veel süsteemne vastuolu naiste rollis. Korea on samaaegselt majanduslikult modernne ja sotsiaalselt patriarhaalne. Naiselt eeldatakse kõrgharidust ja karjääriedu. See kombinatsioon on reproduktsiooni seisukohalt toksiline ning viib ratsionaalse otsuseni mitte osaleda.
Siin mängib rolli ka puhas biofüüsika ja neurobioloogia: krooniline stress, pidev hindamine ja ebakindlus pärsivad mitte ainult teadlikku soovi lapsi saada, vaid ka viljakust ennast. See on endokrinoloogia, mitte ideoloogia.
Oluline erinevus Läänega seisneb selles, et Koreas ei usuta enam, et poliitika suudab neid piiranguid "ära lahendada". Avalikus ruumis tehakse küll mikromeetmeid ja hoitakse lootusenarratiivi, kuid strateegiline usk taastumisse on sisuliselt kadunud. See on vaikiv kohanemine kahanemisega, mitte eitamine.
Seetõttu ei ole ka immigrantide kaardi mittekasutamine teadmatus või ksenofoobia, vaid järeldus: kui biofüüsikaline kandevõime on piiratud, siis rahvastiku kunstlik kasvatamine ei paranda süsteemi, vaid hajutab probleemi ajas ja süvendab seda hiljem.
Lõuna-Korea ei ole hoiatus tulevikust– ta on eelvaade sellest, kuhu jõuab iga kõrgelt ratsionaliseeritud, energiast ja impordist sõltuv ühiskond, mis on ületanud oma ökoloogilise ja sotsiaalse taastootmisvõime.
Siin ei ole moraalset hinnangut.
On vaid süsteemi kirjeldus lõuna korealaselt, healt tuttavalt ja sõbralt.
[quote="projekteerija"][quote="pop"][quote="spl"]Kui nüüd riiklikult ei hakata tõesti midagi muutma ja kohe, siis 4-5 aasta pärast on juba liiga hilja.[/quote]
Tegelikult see peakski olema igasuguse valitsuse mistahes poliitika edukuse peamine kriteerium, ja mitte mingisuguste BS-arengukavade pastakast väljaimemine (mõni ajakirjanik võiks nt AI abiga kokku korjata senised arengukavade unelmad, nende koostamise eelarved (st kulud), ja parematel juhtudel ka edukuse mõõdikud (kui sellised peaksid imekombel tõesti nendes sisalduma), ning võrrelda nende reaalset täitmist.
Ma olen märganud et ajakirjanike enamike küsimuste peale a la "mida olete ära teinud", hakkab iga poliitik nämmutama mingitest arengukavadest mis on justkui koostamisel või kooskõlastamisel või mõne muu "pöidlakeerutamise"-tegevuse aktiivses fookuses.
Ja ma ei saa aru ka Ene-Margit Tiidu seisukohast et "pole hullu, ei maksa nii tumedates värvides asja maalida, Eestis on ennegi olnud sündivuse langusi ..." (jne jne). Jah, oli küll, nt peale põhjasõda, aga siis püsisid ka nii Hiina kui aafrika kenasti omaenda perimeetri sees.
=====================
ja II samba osas ma pigem ei kommenteeri, seda on olnud juba piisavalt[/quote]
Sündivuse kiire langus on ka Soomes muutunud suureks elevandiks toas. Selles pealkirjas loodetakse, et suurpered päästavad või nende õlule langeb Soome sündivuskriisist päästmise koormis. Praktikas aga on sedasi, et tüüpiliseks suurperes on Pohjanmaa usklikest kogukondadest pärit inimesed...https://yle.fi/a/74-20191342
Artiklis tuuakse välja, et soomerootslastel on suurem sündivuskordaja kui soomlastel. Mis aga jääb artiklis (või veel selles ja järgmistes öeldakse alles üks karm tõde välja) peitub sisserändajate lastes. Ehk siis sama mis meil. Sisseränne nagu kasvatab rahvast aga sellest ei ole mingit kasu tulevikupensionimaksjate osas, kuna sisserännanud jäävad samuti niigi väheste pärismaiste sündinute õlule. Kusjuures matemaatiliselt puudujäägi võimenduskordajana. P.S. Suur osa artiklist on pühendatud Lõuna Koreale. Seal on veel suuremad probleemid ja kohati proovitakse selle võrdluse kaudu soomlasi lohutada. Kummaline, et ei tehta katsetki selgitada seda miks korealasd immigrantidega ei proovi tekkivat auku täita. Tunnevad liiga hästi demograafiat ja matemaatikat jne.? :HEAD[/quote]
Lõuna-Korea juhtum ei ole ei kultuuriline erand ega "äärmuslik näide", vaid hästi arenenud tehnoloogilise ühiskonna loogiline lõppfaas, kus biofüüsikalised piirangud on jõudnud sotsiaalse ja demograafilise käitumise tasandile.
Oluline on mõista, et Lõuna-Koreas ei käsitleta rahvastikku ega sündimust eeskätt ideoloogilise või moraalse küsimusena, vaid süsteemi sisendina, millel on väga konkreetsed energia-, ressursi- ja stabiilsusnõuded. Tegemist on väikese, väga suure rahvastikutihedusega, praktiliselt ilma oma energia- ja toidubaasita ühiskonnaga. See tähendab, et biofüüsikalised piirangud ei ole abstraktne teooria, vaid igapäevane reaalsus.
Korea eliit, tehnokraatia ja akadeemiline ringkond on üsna hästi teadlikud järgmistest asjaoludest, isegi kui neid avalikus poliitilises kõnes otsesõnu ei sõnastata:
majanduskasv ja rahvastiku ülalpidamine põhinevad täielikul impordisõltuvusel,
iga lisanduv inimene tähendab täiendavat energianõudlust, mida riik ise ei kontrolli,
globaalse tarneahela katkestused ei ole "risk", vaid eksistentsiaalne oht.
Sellest tuleneb ka selge arusaam, et immigratsioon ei suurenda süsteemi kandevõimet, vaid muudab süsteemi olemust. Immigratsioon võib ajutiselt leevendada tööjõupuudust, kuid ei lahenda madala sündimuse matemaatikat. Teise põlvkonna sündimus konvergeerub kiiresti vastuvõtva ühiskonna tasemele ning fiskaalne bilanss jääb pikaajaliselt negatiivseks, kui sisseränne ei ole rangelt selektiivne. Seetõttu eristatakse Koreas teadlikult tööjõu ajutist importi ja rahvastiku taastootmist– neid ei aeta segamini nagu sageli Euroopas tehakse.
Mis puutub korealaste enda sündimuskäitumisse, siis juurprobleem ei ole "väärtuste muutumine" iseenesest, vaid keskkond, milles paljunemine on muutunud bioloogiliselt ja sotsiaalselt irratsionaalseks. Üliekstreemne konkurents, nulltolerants keskpärasuse suhtes, eluaseme sidumine staatusega ning eeldus, et laps peab saama maksimaalse investeeringu, muudavad järglase "hinna" liiga kõrgeks.
Lisandub veel süsteemne vastuolu naiste rollis. Korea on samaaegselt majanduslikult modernne ja sotsiaalselt patriarhaalne. Naiselt eeldatakse kõrgharidust ja karjääriedu. See kombinatsioon on reproduktsiooni seisukohalt toksiline ning viib ratsionaalse otsuseni mitte osaleda.
Siin mängib rolli ka puhas biofüüsika ja neurobioloogia: krooniline stress, pidev hindamine ja ebakindlus pärsivad mitte ainult teadlikku soovi lapsi saada, vaid ka viljakust ennast. See on endokrinoloogia, mitte ideoloogia.
Oluline erinevus Läänega seisneb selles, et Koreas ei usuta enam, et poliitika suudab neid piiranguid "ära lahendada". Avalikus ruumis tehakse küll mikromeetmeid ja hoitakse lootusenarratiivi, kuid strateegiline usk taastumisse on sisuliselt kadunud. See on vaikiv kohanemine kahanemisega, mitte eitamine.
Seetõttu ei ole ka immigrantide kaardi mittekasutamine teadmatus või ksenofoobia, vaid järeldus: kui biofüüsikaline kandevõime on piiratud, siis rahvastiku kunstlik kasvatamine ei paranda süsteemi, vaid hajutab probleemi ajas ja süvendab seda hiljem.
Lõuna-Korea ei ole hoiatus tulevikust– ta on eelvaade sellest, kuhu jõuab iga kõrgelt ratsionaliseeritud, energiast ja impordist sõltuv ühiskond, mis on ületanud oma ökoloogilise ja sotsiaalse taastootmisvõime.
Siin ei ole moraalset hinnangut.
On vaid süsteemi kirjeldus lõuna korealaselt, healt tuttavalt ja sõbralt.
