by kusti » 02 Jul 2025 06:38
spl wrote:Ilma naljata, Eesti riik vajab täielikku "Restarti", nii maksunduses, avalikus sektoris, kui ka seaduste järgimises (just riik ise). Seadusloome ei kannata enam mingit kriitikat.
https://www.err.ee/1609735116/oiguskantsler-riigiasutused-on-saanud-reegliteta-ligipaasu-pangasaladuseleÕiguskantsler ütles, et kui seadus näeb ette juurdepääsu pangasaladusele ja seejuures pangakonto väljavõttele, siis peab olema normi tekstist üheselt arusaadav, et just konkreetse normi alusel võib riik inimese pangakonto väljavõtet pangalt küsida. Samuti peab normist nähtuma, millistel juhtudel peab inimene arvestama võimalusega, et riik saab juurdepääsu pangasaladusele (sealhulgas konto väljavõttele). „Normidest, mida seaduslikuks aluseks peetakse, ei tulene ega saa mitte kuidagi tuletada õigust kõikide pangatehingute infot saada.
Täiesti nõus. Kui õiguskantsler nüüd, 2025. aasta suvel, peab vajalikuks sõnaselgelt meenutada, et ükski riigiasutus ei või reegliteta pääseda ligi inimese pangakonto väljavõttele, siis on selge, et oleme ammu ületanud selle punkti, kus põhiseadus kehtib reaalselt – mitte ainult sümboolselt.
Aga omavahel öeldes – kus õiguskantsler varem oli?
Kus oli tema institutsioon siis, kui need hägusad, laialivalguvad ja sisuliselt totalitaarse potentsiaaliga õigusnormid üldse seadusteks vormusid?
Selle asemel, et tegutseda ennetavalt, sai meist järk-järgult jälgimisühiskond, kus:
ametnikel on praktiliselt piiramatu ligipääs andmetele,
seadusandlus võimaldab „analüütilise huvi“ alusel massilisi päringuid,
ning kodanikuandmete tsentraliseerimine on muutunud normiks, mitte erandiks.
Kui õiguskantsler oleks oma põhiseaduslikku rolli täitnud reaalselt ja järjekindlalt, oleks ta:
juba eelnõude tasandil osutanud, et mitmed normid on liiga üldsõnalised või ebaõiguspäraselt avatud,
nõudnud selgeid piire ja kontrollimehhanisme,
ning vajadusel pöördunud vahetult peale seaduse vastuvõtmist riigikohtusse.
Kuid reaalsuses nägime vaikust, mugandumist, akadeemilist paberisahistamist ja „tulekahju kustutamist“ alles siis, kui leegid on katusest väljas.
Tegelikult võib sama kriitika laieneda kogu põhiseaduslikule järelevalvele:
kus oli riigikohus, kui praktika kaldus meelevaldsuseks?
kus oli president, kui kirjutati alla seadustele, mis lubavad ametnikel tõlgendada kodanikuõigusi „paindlikult“?
kus oli meedia, kui rahvale söödeti mantrat: „kui sul pole midagi varjata, siis pole sul midagi karta“?
Selle kõige taustal kõlab jutt „Re-stardist“ mitte pelgalt isikliku frustratsioonina, vaid täiesti ratsionaalse, põhiseadusliku enesekaitse mehhanismina. Kuid restart ei saa piirduda pelgalt valitsuse või maksusüsteemi muutmisega.
See peab tähendama:
täielikku seadusloome ja järelvalve revideerimist,
õigusliku vastutuse kehtestamist ametnikele,
ning kodanikuandmete väärkasutamise korral reaalset karistusõiguslikku tagajärge.
Sest praegu ei valitse Eestis mitte õigus, vaid õiguslik udu, kus otsustavad mitte seadused, vaid ametnike tõlgendused ja vaikimisi antud vabad käed.
Restart – jah. Aga mitte mehaaniline, vaid õiguslik ja eetiline rekalibreerimine. Kui seda ei toimu, siis pole mitte süsteemis midagi viga, vaid kogu „õigusriigi“ kontseptsioon on Eestis lihtsalt muutunud sisutuks jutupunktiks.
[quote="spl"]Ilma naljata, Eesti riik vajab täielikku "Restarti", nii maksunduses, avalikus sektoris, kui ka seaduste järgimises (just riik ise). Seadusloome ei kannata enam mingit kriitikat.
[url]https://www.err.ee/1609735116/oiguskantsler-riigiasutused-on-saanud-reegliteta-ligipaasu-pangasaladusele[/url]
[i]Õiguskantsler ütles, et kui seadus näeb ette juurdepääsu pangasaladusele ja seejuures pangakonto väljavõttele, siis peab olema normi tekstist üheselt arusaadav, et just konkreetse normi alusel võib riik inimese pangakonto väljavõtet pangalt küsida. Samuti peab normist nähtuma, millistel juhtudel peab inimene arvestama võimalusega, et riik saab juurdepääsu pangasaladusele (sealhulgas konto väljavõttele). „Normidest, mida seaduslikuks aluseks peetakse, ei tulene ega saa mitte kuidagi tuletada õigust kõikide pangatehingute infot saada. [/i][/quote]
Täiesti nõus. Kui õiguskantsler nüüd, 2025. aasta suvel, peab vajalikuks sõnaselgelt meenutada, et ükski riigiasutus ei või reegliteta pääseda ligi inimese pangakonto väljavõttele, siis on selge, et oleme ammu ületanud selle punkti, kus põhiseadus kehtib reaalselt – mitte ainult sümboolselt.
Aga omavahel öeldes – kus õiguskantsler varem oli?
Kus oli tema institutsioon siis, kui need hägusad, laialivalguvad ja sisuliselt totalitaarse potentsiaaliga õigusnormid üldse seadusteks vormusid?
Selle asemel, et tegutseda ennetavalt, sai meist järk-järgult jälgimisühiskond, kus:
ametnikel on praktiliselt piiramatu ligipääs andmetele,
seadusandlus võimaldab „analüütilise huvi“ alusel massilisi päringuid,
ning kodanikuandmete tsentraliseerimine on muutunud normiks, mitte erandiks.
Kui õiguskantsler oleks oma põhiseaduslikku rolli täitnud reaalselt ja järjekindlalt, oleks ta:
juba eelnõude tasandil osutanud, et mitmed normid on liiga üldsõnalised või ebaõiguspäraselt avatud,
nõudnud selgeid piire ja kontrollimehhanisme,
ning vajadusel pöördunud vahetult peale seaduse vastuvõtmist riigikohtusse.
Kuid reaalsuses nägime vaikust, mugandumist, akadeemilist paberisahistamist ja „tulekahju kustutamist“ alles siis, kui leegid on katusest väljas.
Tegelikult võib sama kriitika laieneda kogu põhiseaduslikule järelevalvele:
kus oli riigikohus, kui praktika kaldus meelevaldsuseks?
kus oli president, kui kirjutati alla seadustele, mis lubavad ametnikel tõlgendada kodanikuõigusi „paindlikult“?
kus oli meedia, kui rahvale söödeti mantrat: „kui sul pole midagi varjata, siis pole sul midagi karta“?
Selle kõige taustal kõlab jutt „Re-stardist“ mitte pelgalt isikliku frustratsioonina, vaid täiesti ratsionaalse, põhiseadusliku enesekaitse mehhanismina. Kuid restart ei saa piirduda pelgalt valitsuse või maksusüsteemi muutmisega.
See peab tähendama:
täielikku seadusloome ja järelvalve revideerimist,
õigusliku vastutuse kehtestamist ametnikele,
ning kodanikuandmete väärkasutamise korral reaalset karistusõiguslikku tagajärge.
Sest praegu ei valitse Eestis mitte õigus, vaid õiguslik udu, kus otsustavad mitte seadused, vaid ametnike tõlgendused ja vaikimisi antud vabad käed.
Restart – jah. Aga mitte mehaaniline, vaid õiguslik ja eetiline rekalibreerimine. Kui seda ei toimu, siis pole mitte süsteemis midagi viga, vaid kogu „õigusriigi“ kontseptsioon on Eestis lihtsalt muutunud sisutuks jutupunktiks.
