by kusti » 19 Jan 2026 08:25
spl wrote:to rr009,
üldiselt saab küll palju seda hävitustööd panna ühe mehe katlasse. Ta lihtsalt rahmib, ülbitseb; mõistmata, et ta põletab kõik sillad. Isegi Kanada hakkas Hiinaga asju tõsisemalt ajama,
kuna USA on ebastabiilne riik. Aga kas Euroopa peaks laskma ennast lõpmatuseni peksta, ülbitseda, aladada. Ühinen artikliga, kindlasti kohe mitte ja USA võib hetkel arvata, et saab ilma Euroopata hakkama. Ikka ei ole nii küll, majandus pole ühepoolne. Ja ta enamus ärisuhteid ära rikkunud.
https://arvamus.delfi.ee/artikkel/120430201/juhtkiri-on-aeg-hakata-trumpi-hullusele-vastuSamas tänu temale EU ärkamas ja saadakse aru, et oleme kaua elanud mugavustsoonis. Aga sõjatööstus peaks eelistama Euroopa tootjaid, see teeb juba USA'le väga haiget majanduslikult.
Euroopa peab lömitamise ära lõpetama. Jah, mõneks ajaks läheb raskeks, aga kui natuke ennast liigutada viitsime, stabiliseerub olukord.
---
Ma ei saa kahjuks rääkida, mis välisfirmaga tegemist.
Aga võin öelda, et väga suurtes firmades käivad juba riskianalüüsid, kus on nõutavad, teenused peavad olema aina väiksema USA osakaaluga ja mõjutusega!
---
Lõpetuseks küsin: milline riik või tema suurimad fondid, söendavad osta USA võlakirju, kui selline poolemeelne võimul ?
"EL ärkab" ja "mugavustsoonist väljas" kõlab hästi, aga mis on selle loosungi reaalne sisu?
Millised mõõdetavad võimekused on Euroopal võrreldes USA-ga tegelikult olemas, mitte paberil ega pressiteadetes?
Väide, et Euroopa suudab üles ehitada USA-ga ligilähedasegi sõjalise või tööstusliku võimekuse, on naiivne.
Mitte poliitilise tahte puudumise tõttu, vaid seetõttu, et eeldused puuduvad: kallis ja ebastabiilne energia, toormesõltuvus, killustatud tootmine, nõrk insenertehniline järelkasv ning sisuliselt olematu ühine operatiiv-strateegiline planeerimine.
USA-l on samal ajal odav energia, ligipääs toormetele, sügav ja pidev militaar-tööstuslik baas ning aastakümnete pikkune globaalne juhtimis- ja sõjakogemus. See vahe ei kao loosungite ega deklaratsioonidega.
Ka väide, et Euroopa tootjate eelistamine "teeb USA-le väga haiget", ei päde. Euroopal ei ole lihtsalt olemas sellise mastaabi ja sügavusega tootjaid, kes suudaksid tagada reaalse sõjalise heidutuse.
Kui räägitakse "lömitamise lõpetamisest" ja "ajutisest raskest ajast", siis vaatame reaalsust.
Prantsusmaal on reaalselt 2–3 brigaadi, Saksamaal üks, brittidel samuti üks. Ja küsimus ei ole ainult nende olemasolus, vaid võimes neid liigutada, varustada, roteerida, välja õpetada ja juhtida. See on operatiiv-strateegiline tervik, mida Euroopal sisuliselt ei ole.
Paneme selle konteksti: Ukraina–Venemaa kofliktis hukkub hinnanguliselt 1000–1300 Ukraina sõdurit päevas. See tähendab, et ühe-kahe päevaga kaob terve brigaad.
Kas mõistad seda mõõtkava, millest heidutuse puhul tegelikult räägime?
Selles valguses ei ole "EL ärkab" realistlik strateegia. Numbrid, ajahorisondid ja reaalsed võimed oleksid huvitavamad.
Ja veelgi enam: kas see ei tundu juba korduva mustrina alates Ukraina–Venemaa konflikti algusest? Neli aastat on möödas ja mitte midagi sisulist pole suudetud endale teadvustada.
See ei ole ärkamine.
See on häbilugu.
[quote="spl"]to rr009,
üldiselt saab küll palju seda hävitustööd panna ühe mehe katlasse. Ta lihtsalt rahmib, ülbitseb; mõistmata, et ta põletab kõik sillad. Isegi Kanada hakkas Hiinaga asju tõsisemalt ajama,
kuna USA on ebastabiilne riik. Aga kas Euroopa peaks laskma ennast lõpmatuseni peksta, ülbitseda, aladada. Ühinen artikliga, kindlasti kohe mitte ja USA võib hetkel arvata, et saab ilma Euroopata hakkama. Ikka ei ole nii küll, majandus pole ühepoolne. Ja ta enamus ärisuhteid ära rikkunud.
[url]https://arvamus.delfi.ee/artikkel/120430201/juhtkiri-on-aeg-hakata-trumpi-hullusele-vastu[/url]
Samas tänu temale EU ärkamas ja saadakse aru, et oleme kaua elanud mugavustsoonis. Aga sõjatööstus peaks eelistama Euroopa tootjaid, see teeb juba USA'le väga haiget majanduslikult.
Euroopa peab lömitamise ära lõpetama. Jah, mõneks ajaks läheb raskeks, aga kui natuke ennast liigutada viitsime, stabiliseerub olukord.
---
Ma ei saa kahjuks rääkida, mis välisfirmaga tegemist.
Aga võin öelda, et väga suurtes firmades käivad juba riskianalüüsid, kus on nõutavad, teenused peavad olema aina väiksema USA osakaaluga ja mõjutusega! :ugeek:
---
Lõpetuseks küsin: milline riik või tema suurimad fondid, söendavad osta USA võlakirju, kui selline poolemeelne võimul ?[/quote]
"EL ärkab" ja "mugavustsoonist väljas" kõlab hästi, aga mis on selle loosungi reaalne sisu?
Millised mõõdetavad võimekused on Euroopal võrreldes USA-ga tegelikult olemas, mitte paberil ega pressiteadetes?
Väide, et Euroopa suudab üles ehitada USA-ga ligilähedasegi sõjalise või tööstusliku võimekuse, on naiivne.
Mitte poliitilise tahte puudumise tõttu, vaid seetõttu, et eeldused puuduvad: kallis ja ebastabiilne energia, toormesõltuvus, killustatud tootmine, nõrk insenertehniline järelkasv ning sisuliselt olematu ühine operatiiv-strateegiline planeerimine.
USA-l on samal ajal odav energia, ligipääs toormetele, sügav ja pidev militaar-tööstuslik baas ning aastakümnete pikkune globaalne juhtimis- ja sõjakogemus. See vahe ei kao loosungite ega deklaratsioonidega.
Ka väide, et Euroopa tootjate eelistamine "teeb USA-le väga haiget", ei päde. Euroopal ei ole lihtsalt olemas sellise mastaabi ja sügavusega tootjaid, kes suudaksid tagada reaalse sõjalise heidutuse.
Kui räägitakse "lömitamise lõpetamisest" ja "ajutisest raskest ajast", siis vaatame reaalsust.
Prantsusmaal on reaalselt 2–3 brigaadi, Saksamaal üks, brittidel samuti üks. Ja küsimus ei ole ainult nende olemasolus, vaid võimes neid liigutada, varustada, roteerida, välja õpetada ja juhtida. See on operatiiv-strateegiline tervik, mida Euroopal sisuliselt ei ole.
Paneme selle konteksti: Ukraina–Venemaa kofliktis hukkub hinnanguliselt 1000–1300 Ukraina sõdurit päevas. See tähendab, et ühe-kahe päevaga kaob terve brigaad.
Kas mõistad seda mõõtkava, millest heidutuse puhul tegelikult räägime?
Selles valguses ei ole "EL ärkab" realistlik strateegia. Numbrid, ajahorisondid ja reaalsed võimed oleksid huvitavamad.
Ja veelgi enam: kas see ei tundu juba korduva mustrina alates Ukraina–Venemaa konflikti algusest? Neli aastat on möödas ja mitte midagi sisulist pole suudetud endale teadvustada.
See ei ole ärkamine.
See on häbilugu.
