by kusti » 09 Mar 2026 10:25
majandushuvilisele:
Nagu sa välja tõid "Ma olen" (I am) on otseselt(islamil ja budismil kaudselt) enamiku organiseeritud religioonide ontoloogiline alus.
Tegelikult mingit valikut pole. Kõik, mis toimub – elu, surm, loodu, juhuslikkus – on juba "Ma olen" ehk Teadvuse ilming. Illusioon valikust tekib ainult siis, kui lokaalne "mina" ei taju oma olemuse piiritust.
Kas see on sinu jaoks Tõde või pelgalt kontseptsioon, sõltub sellest, kas sa oled selle enda jaoks läbi proovinud– testinud– ja veendunud, et see on nii. Mitte ainult intellektuaalselt, vaid ka tunnetuslikult ja kogemuslikult. Kui see teadmine on läinud sulle südamesse, kus pole vähimatki kahtlust, siis on see sinu jaoks Tõde.
Proovin vastata sinu lausele, mis oli küsimärgi all:
"Kui see-kes-on loob looduse, kas luuakse justkui enese sisse (kuna see ongi kõik mis saab olla), või olemisest väljas asuvasse olematusse? Mõlemal juhul oleks loodu sõltuv teadvusega loojast ja alus on sarnane."
Kõik, mis on, on Teadvus. Teadvusel on aspektid– Teadvus puhkeseisundis ja Teadvus liikumises, kuid need ei ole kaks, vaid üks.
Gautama Buddha väljendas seda nii: nirvana on samsara ja samsara on nirvana.
Jeesus ütles: "Mina ja Isa oleme üks."
Teadvus puhkeseisundis ei tea, et ta on. Kui Teadvus puhkeseisundis saab iseendast teadlikuks (metafoorina võib siin tuua Suure Paugu) ja näiv universum ilmub– "Ma olen" on see manifestatsioon.
Selle manifestatsiooni fundamentaalseks omaduseks on kahesus– duaalsus, omavahel seotud vastandid igas mõeldavas vormis.
Teadvus ei kasuta universumi loomiseks materjali iseendast väljaspoolt.
Upanishadides tuuakse võrdlus ämblikuga, kes koob võrgu endast ja tõmbab selle vajaduse kadudes taas endasse.
Samuti on mõnes kosmoloogilises käsitluses arutletud, et universum võib olla terviklik protsess algusest lõpuni (nt Suur Pauk – universumi areng – võimalik kokkutõmbumine tagasi potentsiaalsesse seisundisse). Sellised ideed on mõnes mõttes paralleelsed Upanishadide metafüüsiliste kirjeldustega.
Meie, homo sapiens, kui lokaliseeritud teadvuse väljendus, ei oma võimet vaadata seda protsessi samade mõõtudega. Teadvuse mõõtkavad on kosmilised ja ajaliselt peaaegu kujuteldamatud, samas kui inimese mõõtühikud on sekund, minut, tund jne. Siit tekivadki paratamatud dissonantsid.
Sinu väide Looja ja loodu sõltuvusest on väga selge.
Praktiline näide Teadvuse tähtsusest on kasvõi erinevus teadvel oleva ja teadvuseta inimese vahel.
---
Sinu tsitaat:
„Eelnevas võis märgata teadvuse osa loodu alusena ka kristlikus arusaamas. Inimteadvus on ideaalis samuti suure Teadvuse „näo järgi tehtud”, aga loodu sees saab valida teadvusest eraldatuse või ühenduse/ühtsuse vahel... Soovitatud on – vali nüüd elu.”
Küsiksin sinult ühe küsimuse:
Kes valib?
majandushuvilisele:
Nagu sa välja tõid "Ma olen" (I am) on otseselt(islamil ja budismil kaudselt) enamiku organiseeritud religioonide ontoloogiline alus.
Tegelikult mingit valikut pole. Kõik, mis toimub – elu, surm, loodu, juhuslikkus – on juba "Ma olen" ehk Teadvuse ilming. Illusioon valikust tekib ainult siis, kui lokaalne "mina" ei taju oma olemuse piiritust.
Kas see on sinu jaoks Tõde või pelgalt kontseptsioon, sõltub sellest, kas sa oled selle enda jaoks läbi proovinud– testinud– ja veendunud, et see on nii. Mitte ainult intellektuaalselt, vaid ka tunnetuslikult ja kogemuslikult. Kui see teadmine on läinud sulle südamesse, kus pole vähimatki kahtlust, siis on see sinu jaoks Tõde.
Proovin vastata sinu lausele, mis oli küsimärgi all:
"Kui see-kes-on loob looduse, kas luuakse justkui enese sisse (kuna see ongi kõik mis saab olla), või olemisest väljas asuvasse olematusse? Mõlemal juhul oleks loodu sõltuv teadvusega loojast ja alus on sarnane."
Kõik, mis on, on Teadvus. Teadvusel on aspektid– Teadvus puhkeseisundis ja Teadvus liikumises, kuid need ei ole kaks, vaid üks.
Gautama Buddha väljendas seda nii: nirvana on samsara ja samsara on nirvana.
Jeesus ütles: "Mina ja Isa oleme üks."
Teadvus puhkeseisundis ei tea, et ta on. Kui Teadvus puhkeseisundis saab iseendast teadlikuks (metafoorina võib siin tuua Suure Paugu) ja näiv universum ilmub– "Ma olen" on see manifestatsioon.
Selle manifestatsiooni fundamentaalseks omaduseks on kahesus– duaalsus, omavahel seotud vastandid igas mõeldavas vormis.
Teadvus ei kasuta universumi loomiseks materjali iseendast väljaspoolt.
Upanishadides tuuakse võrdlus ämblikuga, kes koob võrgu endast ja tõmbab selle vajaduse kadudes taas endasse.
Samuti on mõnes kosmoloogilises käsitluses arutletud, et universum võib olla terviklik protsess algusest lõpuni (nt Suur Pauk – universumi areng – võimalik kokkutõmbumine tagasi potentsiaalsesse seisundisse). Sellised ideed on mõnes mõttes paralleelsed Upanishadide metafüüsiliste kirjeldustega.
Meie, homo sapiens, kui lokaliseeritud teadvuse väljendus, ei oma võimet vaadata seda protsessi samade mõõtudega. Teadvuse mõõtkavad on kosmilised ja ajaliselt peaaegu kujuteldamatud, samas kui inimese mõõtühikud on sekund, minut, tund jne. Siit tekivadki paratamatud dissonantsid.
Sinu väide Looja ja loodu sõltuvusest on väga selge.
Praktiline näide Teadvuse tähtsusest on kasvõi erinevus teadvel oleva ja teadvuseta inimese vahel.
---
Sinu tsitaat:
„Eelnevas võis märgata teadvuse osa loodu alusena ka kristlikus arusaamas. Inimteadvus on ideaalis samuti suure Teadvuse „näo järgi tehtud”, aga loodu sees saab valida teadvusest eraldatuse või ühenduse/ühtsuse vahel... Soovitatud on – vali nüüd elu.”
Küsiksin sinult ühe küsimuse:
Kes valib?
