by kusti » 11 Jun 2025 08:12
Õigusriik, mida pole: formaalsus ilma sisuta
Eesti Vabariik on formaalselt õigusriik. Meil on põhiseadus, institutsioonid selle kaitseks ning häälekad kriitikud, kes õigussüsteemi puudujääkidele tähelepanu juhivad. Kuid kui hinnata mitte üksikisikute ametialast siirust, vaid nende tegevuse ühiskondlikku tulemit, kerkib kainestav küsimus: kas õiguskantsler Ülle Madise ja ühiskonnakriitik Varro Vooglaid on suutnud oma rolli sisuliselt täita?
Ülle Madise on institutsionalismi kehastus – õiguskantsler, kelle põhiseaduslik ülesanne on valvata demokraatliku korra ja põhiõiguste kaitse järele. Tema ametikirjeldus on suursugune: ennetada, korrigeerida, seista nende eest, kellel võimu ei ole. Tegelikkuses meenutab tema ametiperformance aga pigem pehmet akadeemilist paberisahistamist – ühelt poolt kõlavate tsitaatide ja põhiseaduskommentaaride laviin, teiselt poolt vaikiv nõusolek, kui institutsiooniline reaalsus põhiseaduslikku korda süstemaatiliselt õõnestab. Tõsi, Madise ei ole päriselt vaikiv – ta on küllalt sageli sõna võtnud –, ent just see sõnakuse ja sisulise mõju lahknevus on sümptomaatiline: süsteemi sisene järelevalve, mis ei tekita muutust, on halvem kui selle puudumine, kuna ta loob petliku mulje, et keegi valvab.
Teisalt seisab Varro Vooglaid – süsteemiväline kriitik, kelle argumentatsioon tugineb loomuõiguslikule arusaamale, mille kohaselt eksisteerib seaduslikkusest kõrgem moraalne imperatiiv. Tema kriitika on intensiivne, järjekindel ning – olgugi paljudele ebamugav – intellektuaalselt läbimõeldud. Võib vaielda tema järelduste üle, ent mitte selle üle, et tal on olnud julgust puudutada tabuteemasid ja küsida ebapopulaarseid küsimusi. Kui Vooglaid ei ole suutnud ühiskonda liita ega seadusandlust muuta, siis pole see tingimata isiklik läbikukkumine, vaid pigem tunnistus poliitilise kultuuri aneemilisusest, mis ei talu argumentatiivset survet süsteemi väljastpoolt.
Seega on kujunenud olukord, kus üks valvab süsteemi seest, teine ründab väljast – ent kumbki ei suuda tuua ühiskondlikku paranemist. Kodanik, kelle õigusi peaks süsteem kaitsma või kelle õiglustunnet kriitika peaks esindama, jääb mõlemal juhul orvuks. Tulemus: õigusriik eksisteerib ainult protokollides ja pressiteadetes.
Madise ja Vooglaidi „ausalt teenitud seeklid“ on maksumaksja poolt rahastatud rollitasu – üks etenduses nimega „institutsionaalne vastutus“, teine lavastuses „südametunnistuse vastuhakk“. Mõlemad on teinud seda, mida nad peavad õigeks. Kuid kui mõõdupuuks on mitte deklaratsioonid, vaid tegelik mõju – siis on tulemus Eesti inimese jaoks nukralt nullilähedane.
Sest tõeline õigusriik ei ela deklaratsioonides. Ja kui see vahetu teadmine ja kogemus on asendunud umbusuga võibolla ka pettumusega, siis ei ole tegemist üksnes valitsemiskultuuri probleemiga – vaid fundamentaalse ühiskondliku kokkuleppe, õigusriigi, tasahilju toimuva kokkuvarisemisega.
Just selles vaikses, ametliku funktsioneerimise ja tegeliku tulemuslikkuse lahknevuses peitubki läbikukkumise tuum.
Ning kui see kokkuvarisemine sünnib vaikuses, siis ei ole selles isegi enam traagikat – ainult rutiinne, menetluslik tühjus.
Õigusriik, mida pole: formaalsus ilma sisuta
Eesti Vabariik on formaalselt õigusriik. Meil on põhiseadus, institutsioonid selle kaitseks ning häälekad kriitikud, kes õigussüsteemi puudujääkidele tähelepanu juhivad. Kuid kui hinnata mitte üksikisikute ametialast siirust, vaid nende tegevuse ühiskondlikku tulemit, kerkib kainestav küsimus: kas õiguskantsler Ülle Madise ja ühiskonnakriitik Varro Vooglaid on suutnud oma rolli sisuliselt täita?
Ülle Madise on institutsionalismi kehastus – õiguskantsler, kelle põhiseaduslik ülesanne on valvata demokraatliku korra ja põhiõiguste kaitse järele. Tema ametikirjeldus on suursugune: ennetada, korrigeerida, seista nende eest, kellel võimu ei ole. Tegelikkuses meenutab tema ametiperformance aga pigem pehmet akadeemilist paberisahistamist – ühelt poolt kõlavate tsitaatide ja põhiseaduskommentaaride laviin, teiselt poolt vaikiv nõusolek, kui institutsiooniline reaalsus põhiseaduslikku korda süstemaatiliselt õõnestab. Tõsi, Madise ei ole päriselt vaikiv – ta on küllalt sageli sõna võtnud –, ent just see sõnakuse ja sisulise mõju lahknevus on sümptomaatiline: süsteemi sisene järelevalve, mis ei tekita muutust, on halvem kui selle puudumine, kuna ta loob petliku mulje, et keegi valvab.
Teisalt seisab Varro Vooglaid – süsteemiväline kriitik, kelle argumentatsioon tugineb loomuõiguslikule arusaamale, mille kohaselt eksisteerib seaduslikkusest kõrgem moraalne imperatiiv. Tema kriitika on intensiivne, järjekindel ning – olgugi paljudele ebamugav – intellektuaalselt läbimõeldud. Võib vaielda tema järelduste üle, ent mitte selle üle, et tal on olnud julgust puudutada tabuteemasid ja küsida ebapopulaarseid küsimusi. Kui Vooglaid ei ole suutnud ühiskonda liita ega seadusandlust muuta, siis pole see tingimata isiklik läbikukkumine, vaid pigem tunnistus poliitilise kultuuri aneemilisusest, mis ei talu argumentatiivset survet süsteemi väljastpoolt.
Seega on kujunenud olukord, kus üks valvab süsteemi seest, teine ründab väljast – ent kumbki ei suuda tuua ühiskondlikku paranemist. Kodanik, kelle õigusi peaks süsteem kaitsma või kelle õiglustunnet kriitika peaks esindama, jääb mõlemal juhul orvuks. Tulemus: õigusriik eksisteerib ainult protokollides ja pressiteadetes.
Madise ja Vooglaidi „ausalt teenitud seeklid“ on maksumaksja poolt rahastatud rollitasu – üks etenduses nimega „institutsionaalne vastutus“, teine lavastuses „südametunnistuse vastuhakk“. Mõlemad on teinud seda, mida nad peavad õigeks. Kuid kui mõõdupuuks on mitte deklaratsioonid, vaid tegelik mõju – siis on tulemus Eesti inimese jaoks nukralt nullilähedane.
Sest tõeline õigusriik ei ela deklaratsioonides. Ja kui see vahetu teadmine ja kogemus on asendunud umbusuga võibolla ka pettumusega, siis ei ole tegemist üksnes valitsemiskultuuri probleemiga – vaid fundamentaalse ühiskondliku kokkuleppe, õigusriigi, tasahilju toimuva kokkuvarisemisega.
Just selles vaikses, ametliku funktsioneerimise ja tegeliku tulemuslikkuse lahknevuses peitubki läbikukkumise tuum.
Ning kui see kokkuvarisemine sünnib vaikuses, siis ei ole selles isegi enam traagikat – ainult rutiinne, menetluslik tühjus.
