Skriinimise (väliselt tervete testimise kohta) on samuti omad konksud:
Skriinimine on sisuliselt haiguse või riskifaktorite avastamise protseduur nendel, kellel pole veel haigus väliselt avaldunud. Enne skriinimist tuleb esitada järgmised küsimused:
(1) Kas haiguse varajane avastamine annab inimesele parema elukvaliteedi ja/või elulemuse?
(2) Kas varakult diagnoosi saanud inimesed on seejärel koostöövalmis varajaseks raviks?
(3) Kas skriinimisele kulutatud ressursse saaks mujal kasutada efektiivsemalt?
(4) Kuidas eristada vale-positiivseid testitulemusi ja kuidas asjatult alarmeeritud inimestega käituda?
Primaarne preventsioon: haiguse ärahoidmiseks põhjuse kõrvaldamise teel
Sekundaarne preventsioon: haiguse väljaravimiseks varajases staadiumis
Tertsiaarne preventsioon: haiguse süvenemise või tüsistuste tõkestamiseks.
Preventsiooni puhul on oluline (enesestmõistetav, kuid mitte nii sageli esitatav) küsimus: missuguseid kliinilisi seisundeid peaks ära hoidma? Sageli määratakse inimestele uuringuid nö. igaks juhuks, ilma nende panusesse süüvimata. Preventsiooniprotsessi otstarbekuse kohta tuleks esitada järgmised küsimused:
(1) Kui suur on "kannatustekoorem" (burden of suffering) selle haiguse puhul?
◦ surm (death)
◦ haigus (disease)
◦ puue (disability)
◦ ebamugavustunne (discomfort)
◦ rahulolematus (dissatisfaction)
◦ kurnatus (destitution)
(2) Kui hea on skriiningumeetod selle haiguse jaoks?
◦ sensitiivsus (sensitiivsus) ja spetsiifilisus (specificity)
◦ lihtsus (simplicity)
◦ maksumus (cost)
◦ märgistusefektid (labeling effects)
◦ ohutus (safety)
◦ vastuvõetavus (acceptability)
(3) Kui mõjus on primaarse või sekundaarse preventsiooni meetod?
◦ efektiivsus (effectiveness)
◦ ohutus (safety)
◦ kuluefektiivsus (cost-effectiveness)
(4) Kas skriinimisjärgne varajane ravi on mõttekam (võimalike riskide ja oodatava kasulikkuse jms. alusel) kui hilisem ravi?
Kuidas uurida, kas varajasest avastamisest on kasu? RCT (randomized controlled trial) käigus jagatakse loosi teel inimesed kaheks grupiks, selleks on kaks võimalust:
• skriinida vs. mitte skriinida
• skriinimisel avastatud haigust varakult ravida vs. ravida seda tavapärasel ajal
Preventsiooni ja skriinimise efektiivsuse hindamine nõuab tavaliselt palju aastaid ja suurt inimhulka.
Haiguse *eelaeg (lead time): aeg haiguse
avastamisest kuni kliinilise avaldumiseni.
Skriining ei aita inimest, kui tema haigust ei saa mõjutada. Kui me tunnistame inimese varakult haigeks, kuid selle haiguse vastu efektiivne ravi puudub, siis me ei pikenda tema elu vaid pikendame hoopis tema haigena elatud elu. Sel puhul võib esineda süstemaatiline viga , kus mitteravitav haigus annab varajases staadiumis avastatuna näiliselt suurema elulemuse kui hilises staadiumis avastatuna (lead-time bias). Aeglaselt arenevad haigusi avastatakse skriiningul kokkuvõttes rohkem kui kliiniliste kaebuste alusel tehtud diagnostilistel uuringutel, mistõttu jääb ekslik mulje, et skriining ja varajane ravi on mõjusam kui diagnoosimine kliiniliste sümptoomide ilmnemisel (length-time bias). Koostööaltid patsiendid võivad näidata paremaid ravitulemusi, kuid see ei pruugi olla tingitud varajasest vabatahtlikust skriinimisest vaid hoopis paremast koostööst ravimise ajal (compliance bias).
----
*eelaeg - minu termin, eesti keeles ei suutnud leida vastet: aeg haiguse avastamisest skriiningul kuni selle kliinilise avaldumiseni; see ei ole sama, mis peiteaeg: haiguse
tekkimisest kuni selle kliinilise avaldumiseni
=================================================================
Kui peiteaeg on väga lühike, siis skriinimise efekt on väga väike, sest haigus avalduks peagi ka ilma skriinimiseta. Kui aga haiguse peiteaeg on väga pikk, siis skriinimine võib olla väga mõjus.
Skriinimisest tulenev kasu väheneb korduvatel skriinimistel, mistõttu skriinimiste vaheline ajaintervall peab olema optimaalne – mitte liiga pikk ega mitte ka liiga lühike. Kuna juba avastatud haigusega inimesi reeglina enam uuesti ei skriinita, siis väheneb haigestunute arv skriinitavas populatsioonis, ühes sellega ka haiguse testieelne ja testijärgne tõenäosus ehk PPV. Seda on kerge mõista jooniselt, kus iga haigusjuht on tähistatud kolmnurgana (haiguse tekkimisest kuni kliinilise avaldumiseni). Vertikaaljooned tähistavad skriiningut: L1 leiab levimuse (prevalence screen), H1 ja H2 aga haigestumuse ehk vahepeal lisandunud juhud (incidence screen). Joonte all on märgitud esmaavastatud juhtude arv. Sama joonis illustreerib ka fenomeni, mille puhul aeglaselt arenevaid haigusi avastatakse skriiningul sagedamini kui lühikese arenguga haigusi, s.t. skriininguhetkel L oleks kliiniliselt avastatud vaid 1 juht, seevastu skriiningul L oleks avastatud kokku 6 juhtu, neist 2 aeglase, 2 keskmise ja 2 kiire arenguga (kokku on pildil igas grupis võrdselt 4 juhtu, kolmel skriiningul oleks olnud võimalik aeglaselt arenevaid juhte avastada kokku 9 korral, kuid kiirelt arenevaid juhte vaid 3 korral). Skeem eeldab, et skriinitakse kõiki ning skriinimisel avastatakse kõik juhud. Tegelikkuses jääb osa juhtusid avastamata valenegatiivsete testitulemuste tõttu. Tegelikkuses aga jääb skriinimisel osa haigetest avastamata (valenegatiivsed testitulemused), mistõttu toimub negatiivse testitulemusega inimeste jälgimine tihedamalt. Väiksema intervalliga jälgimine aga võib näidata testi sensitiivsust tegelikust suuremana, sest negatiivse esimesel korral leidmata jäänud haigusjuht avastatakse ikkagi teise skriinimise käigus.

- kolm skriinimist.png (42.46 KiB) Viewed 3583 times