pop wrote:See tundub justkui jalgraja muutumine maanteeks ajapikku, st keegi ümises/vilistas midagi kuskil esimesena (kuidas juhtus), ja et saaks kas siis lõkke ümber või põllutööl koos jätkata (ilma et kõrva kriibiks) ühinesid ülejäänud samas "helistikus".
Kui oktav (ehk 2 kordne sageduse erinevus) jagada 12 ks (pooltooniks) siis jagub see kenasti nii 2 kui 3-ga (aga mitte 5-ga ega 7-ga), mis tundub kõige "loogilisem", ka matemaatiliselt (mida Kreekas muusikaga koos õpetatigi).
Ei julge väga sõna võtta. Aga üks võimalus ehk on see, et kahehäälse muusika tekkes oli "bassiümin" ühel noodil (mingi saateinstrument) ja siis "soleerija" püüdis tabada selliseid helikõrgusi, mis tundusid kokku kõrvale vastuvõetavamad. Sellest siis need sageduste matemaatilised koefitsiendid. Miks just need heli-intevallid ("bass" + "soolo") on inimesele vastuvõetavamad, on omaette küsimus.
Võimalik, et seal, kus "bassiüminat" ei olnud taustaks (s.t. esitati vaid ühehäälselt), arenes meloodia ja nootide tunnetus teistmoodi, näiteks kolmandiktoonidega. Selle kinnituseks tuleks muidugi uurida nende rahvaste muusika-ajalugu.
Lääne muusika vundamendiks on muidugi see, et meloodia käib vahepeal kuskil rändamas (dissonantsides) ja siis lõpuks laheneb oodatud harmoonilisse lõpp-punkti (vahepeal veel ähvardab sinna juba minna ehk flirdib IV ja V astmega ehk subtoonika ja dominandiga, aga pöördub ikka mujale, näiteks VI või III).
Teiste maade muusika puhul ei oska arvata, kas on sama filosoofia - kas osad noodid on "seiklejad" või kõik on samaväärsed.
Rikki Rooksby on kirjutanud sellel teemal huvitava raamatu:
https://www.adlibris.com/se/bok/the-son ... 0879309596seal ta just näitab, kuidas sõnad ja meloodia omavahel kokku viia – kui sõnad on uitavad, siis ka meloodia uitab ja ei tea täpselt, kuhu minna, kuni lõpuks saabub rahu (või siis ei saabu).