by td » 20 Mar 2023 08:54
Mõtisklesin ja vaatasin tagasi oma kaalu langetamise teekonnale. jagasin selle etappideks, vastavalt enesetundele ja kehamassi indeksile (body mass index, BMI).
Algust enam täpselt ei mäleta, võimalik, et oli aasta 2018.
1) Haiguslik rasvtõbi, BMI 0,35: Surumistunne kubemes ning maosisu ülestulek magades, unisus peale söömist, uus näljatunne iga 4 tunni tagant. Uneapnoe. Aju-udu. Vistrikud, Kui tekkis arusaamine, et põhjuseks ei ole mitte rasvade ületarbimine vaid süsivesikute ületarbimine (ja sellega kaasnev rasvade tarbimine), siis oli väga raske alustada süsivesikute piiramisega, rääkimata paastumisest. Suhkru ja süsivesikute järsul piiramisel tekkisid nö võõrutusnähud. Seda aitas vähendada keedetud muna (proteiin) ja singi (rasv) söömine. Koos mõõduka liikumisega (aiatööd) hakkas siiski kehakaal langema ning subjektiivne enesetunne paranema. Kehakaalu õnnestus langetada ca 1-2 kg kuus. Väga kerge oli libastuda ja pöörduda tagasi vanale rajale.
2) kehakaalu indeks BMI ca 32: Enesetunde paranemine oli märgatav, see andis indu edasi jätkata. Jalataldade nahk noorenes, vistrikud kadusid, söömist oli võimalik vähendada 2-3 korrale päevas (s.t. lülitada välja näksimised). Töövõime paranes, lugemisprillide vajadus vähenes, meeleolu paranes (hüpoglükeemiast tingitud nälja- la vihahood kadusid). Nägu hakkas kitsenema, kõhu ümbermõõt veel mitte eriti, kuid une kvaliteet paranes, surumistunne kubemes kadus, saapapaelu oli kergem siduda.
3) kehakaalu indeks BMI ca 30: Haigusliku rasvtõve asemel tugev ülekaal. Vahepeal tegin läbi infarkti koos elustamisega, avastati kaugelearenenud kasvaja. Infarktis ning sellega kaasnenud südameseiskumises oli ropult õnne - südamelihase kahjustust praktiliselt ei jäänud, vaatamata pikale elustamisele säilis mõistus, operatsioone ning keemiaravi talusin keskmisest paremini (haiglas pakuti standard-dieeti, kuid piirasin tugevalt süsivesikuid ning tellisin lisaks keedetud muna). Kasvaja veritsuse tõttu olin aga pidevas aneemias, pidin tugevalt piirama trombivastaseid rohte - kõndimine noateral. Muud vereanalüüsid normaliseerusid. Sõbrad ütlesid, et näen parem välja kui enne haigestumist, enesetunne oli samuti parem, tundsin ennast 10-15 aastat nooremana. Aeg-ajalt ikkagi hirmus tahtmine süsivesikute järele (võiga praetud makaronid, ahjukartulid, jäätis, kirsikompott). Seda eriti siis, kui keemiaravi kuur lõppes (selle käigus antakse kortikosteroide, mis tõstavad isu ja samal ajal ka veresuhkrut).
4) Peale kasvajaravi lubasin endale jälle jäätist, vabamat söömist. Kehakaal tõusis 5 kuuga 5 kg võrra, vereanalüüs läks koledaks. Otsustasin proovida ravimeid 2. tüüpi diabeedi vastu, et hõlbustada kaalulangetusteekonda. Enesetunne halvenes ning kui sain teada, et kasvaja on tagasi, siis loobusin nendest. Üheks põhjenduseks oli ka paradigma, et me ei tea kõiki peidetud mehhanisme - lisaks oodatavale ravitoimele võib olla ka mitmeid peidetud toimeid. Selle asemel jätkasin ketodieediga, nüüd lisasin ka paastu. Enne oli paastu väga raske taluda, nüüd oli eesmärgiks kasvaja näljutamine. Keeldusin meditsiinilisest kasvajaravist, sest varasem ravi ei aidanud ning uus ravikuur oleks muutnud mind invaliidiks ja inimvareks. Otsustasin pikendada kvaliteetaega (parem õudne lõpp kui lõputu õudus). Loobusin kõikidest rohtudest.
5) Nädalase paastuga langes kehakaal ca 4-5 kg (osa sellest oli veekadu). Enesetunne peale3. paastupäeva väga hea, esimeste päevade igatsus toidu järele oli kergesti talutav. Käte ja jalgade nahk muutus siidiseks, kõhurasv hakkas jõudsalt kaduma (varem kadus pigem jäsemetest). Mõõdukas kehaline koormus ei tekitanud probleeme. Paralleelselt paastumisega käisin ka tööl - teised tegid lõunapause, mina töötasin igiliikurina edasi, õhtust väsimust ei tekkinudki. Super!
6) kehamassi indeks 0,27 ehk mõõdukas ülekaal. Imelikul kombel aga on jälle vaja rohkem lugemisprille Paastu alustamine ei tekita mingeid probleeme, paastu lõpetamisel tekkib suur söögiisu. Paastu 4. päeval nõrkus - hingeldamine ja südamepekslemine peale trepist tõusmist järgmisele korrusele. Soov lebada voodis, huvi kadumine vaimliste asjade järele. Peale paastu lõpetamist kaob nõrkus siis, kui süüa süsivesikuid - organism miskipärast ise ei oska endale enam suhkrut toota. Praegu olen siin ja enesetunne jälle väga hea, lihased on alles (jalgadel ning õlavartel saab neid ükshaaval näha, sixpack veel ei paista), enesetunne ja motivatsioon raamatut kirjutada on jälle tagasi. Aastatega kaotasin vabatahtlikult ca 25 kg. Ideaalkaalust olen nüüd ca 10-15 kg kaugusel ehk 2-4 paastunädalat. Soov alustada tänasest uuesti, aga kardan nüüd, et nõrkustunne tuleb tagasi. Sellised lühikesed paastud kasvajat arvatavasti ei sureta, vaja oleks minimaalselt 3...5 nädalat. Aga minu süda ei pruugi sellele vastu pidada.
See oli minu lugu, küllap inimesed on erinevad. Paast on väga võimas vahend, aga sellega on psühholooogiliselt väga raske alustada, kui aastakümneid on valesti toitutud. Alustada tuleks süsivesikute piiramisega ning alles mitme kuu või koguni aasta pärast on lihtne sellega edasi minna.
Ma ei ole kunagi suitsetanud, alkoholi olen viimase 15 aasta jooksul tarbinud max 1-2 drinki nädalas. Arvan, et haiguslik rasvtõbi koos kõrge veresuhkru/insuliiniga pluss valmistoitude söömine tööreisidel võis olla vallandajaks.
Last edited by
td on 20 Mar 2023 09:32, edited 4 times in total.