ravimite doosi suurendati (ise ei julgenud), sain natuke tegeleda meelistegevusega ehk lasin mõtted uitama.
Inspiratsioon muidugi internetist. Põhimõtteliselt oli mul juba enne arusaam, mis asi on helitämber, aga täna käis plõks ära ja väga huvitav: teadupärast iga heliallikas tekitab põhiheli ja siis selle kordse sagedusega helid, mis siis omavahel annavad erinevaid intervalle, millest mõnda tajume meeldivalt, mõnda ebameeldivalt. Tämbri meeldivus sõltub sellest, millised lisahelid on enam väljendunud (s.t. resoneerivad). Võtame korraks appi klaveri häälestuse, millest saame kätte umbkaudsed noodid (sagedused hertsides, *klaverihäälestusel on need sagedused ligikaudsed, heliallika tämbris aga täpselt n kordsed):
220 Hz on noot A3 (1x)
440 (2x) on järgmine harmooniline ehk sama noot oktaav kõrgemalt ehk A4
660 (3x) ehk E5 (ligikaudses häälestuses)
880 (4x) ehk A5 (täpselt)
1100 (5x) ehk #C6 (ligikaudu)
1320 (6x) ehk E6 (ligikaudu)
1540 (7x) ehk G6 (ligikaudu)
1760 (8x) ehk A6 (täpselt)
1980 (9x) ehk B6 (ligikaudu)
2200 (10x) ehk #C7 (ligikaudu)
2640 (11x) ehk E7 (ligikaudu)
2860 (12x) ehk F7 (ligikaudu)
jne.
Aga nüüd läheb huvitavaks. Teadupärast on olemas kõrvale meeldivaid ja ebameeldivaid intervalle. Meeldiva(ma)d on üldiselt
= unisoon ehk oktaav (sageduste suhe 2:1), nt. A3 ja A4 ja A5 kooskõla
= puhas kvint (3:2), nt. E5 ja A4 kooskõla
= puhas kvart (4:3), nt. A5 ja E5 kooskõla
= suur terts (5:4), nt. #C6 ja A5 kooskõla
= väike terts (6:5), nt. E6 ja #C6 kooskõla
Seevastu ebameeldiva(ma)ks loetakse
= väike sekund (16:15)
= suur sekund (9:8 või ka 10:9)
= neutraalne sekund (12:11)
=
suur septim (15:8)=
kromaatiline pooltoon (25:24)=
diatooniline pooltoon (16:15)= kurikuulus suurendatud kvart (25:18)
= kurikuulus vähendatud kvint (36:25)
jne. jne. Tegelikult on intervallide võimalusi veelgi rohkem, huvi korral kindlasti kuulake neid helinäiteid, aga osa seal toodutest on kunstlikult pillide häälestusest tingitud ning tämbrite osas ei mängi rolli (v.a. siis, kui heliallika küljes on veel mingi "ripats", mis väriseb omaenda sagedusel). Järgmises postituses on sellest juttu - ka tavalise klaveri korral esineb see fenomen, kus harmoonilised ülemtoonid on veidi nihkes. Huvitav ....
Kui meil on heliallikas sagedusega 220 Hz, siis sealt kostuvad läbi ka kõik need n-kordsed helid – mõned rohkem, mõned vähem. Üldiselt on inimese kõrv kõige tundlikum sagedusel ca 3000 Hz (nuttev laps?). Kui sinna sattuvad need ebameeldivad intervallid (25:18; 36:25; 9:8; 10;9 jne.), siis torkavad eriti kõrva. Sellised kõrgemad harmoonilised helid tekkivad inimesel väiksemates õõnsustes, mis on ühendatud kõri õhusambaga (põskkoopad, trahhea jne.). Põskoopad on inimestel väga varieeruva suurusega, lastel osa neist lausa puudub veel - seega teatud harmoonilisi prakiliselt ei resoneeru või on hoopis just seal, kus tekkivad ebameeldivad intervallid (36:25 jne.). Sama kugu on igasugu "kriipivate" helidega, kus heliallikas resoneeruvad "valed sagedused".
-----
*tänapäeva klaverihäälestuses on neid sagedusi veidi muudetud, sellest on varem üksikasjalikult olnud juttu, miks ja kuidas. Aga tänapäeva klaverihäälestust näeb siit:
https://en.wikipedia.org/wiki/Piano_key_frequenciesVikipeediasse on viimastel aastatel tulnud väga kihvte artikleid intervallidsest koos kuulamisnäidetega!