pop wrote:projekteerija wrote: 
Jõudsid ette... Sedasama uudist autoroolis raadiost kuuldes oli tegemist, er teek püsida... Oleksid võinud hoiatada.
Kuvõrd inimeste (ja eriti uue põlvkonna) nn "attention span" (tähelepanu kestus ?) on väidetavalt loetud minutites, siis minu arvates on täitmata üks väga oluline turunish - nimelt võiks keegi kaasahaaraval viisil selgitada hämamise kunsti kui sellist nt platvormidel nagu tiktok, jne - ehk siis seesama mida tagatubade, või ka eestubade PR klounid täiesti etteprognoositava algoritmi alusel rääkivatele peadele ette söödavad või läbi rääkivate peade kõnetrakti rahvale edastavad. Kogenumad rääkivad pead on selle oskuse muidugi piisavalt ka ise omandanud.
Puudu on aga sellest et selle (rahvakeeli) tühja möla ajamise põhimõtetest ja tehnoloogiast saaksid sama hästi ka aru nii keskmine Aiku kui ka keskmine Pets.
Ma ka nt lõpetasin suhtlemise ühe sotsiga (või LGBT-ga või mis iganes teletupsuga). On siililegi selge et nüüd olen ma oluliselt parempoolsem, varasemaga võrreldes.
Tähelepanek tühja möla algoritmi ja PR-meeste ettekirjutuste kohta on teravmeelne ja tabav. Suurem osa rahvast tarbib poliitilist retoorikat nii, nagu see oleks mingi loodusnähtus – midagi, mis lihtsalt juhtub, ja mille mehhanisme pole vaja mõista.
Kui keegi tõesti teeks populaarteaduslikke klippe sellest, kuidas poliitiline hämamine töötab, võiks sellest kujuneda paras hitt. Kujutame ette näiteks TikToki sarja „Tühja Jutu Meistriklass“, kus „eksperdid“ lahkaksid, kuidas keerata faktid nõnda, et need näiksid nii ühe kui ka teise nurga alt vaadatuna kasulikud – just nagu kogenud poliitikud seda teevad.
Mis aga puudutab sinu poliitilist arengut pärast suhtluse lõpetamist sotside, LGBT-de ja teletupsudega, siis ka mitte pole see klassikaline näide sellest, kuidas keskkond vormib inimese positsioone
Tõstatasid huvitava punkti: miks ei võiks ka keskmine Aiku või Pets saada samamoodi aru poliitilise hämamise tehnikatest, nagu PR-spetsialistid ja poliitilised strateegid neid kasutavad?
Tegelikkuses ongi kogu poliitiline kommunikatsioon suures osas mäng inimeste attention span'iga – kuidas öelda midagi nii, et enamik kuulajatest omandaks just selle osa, mida soovitakse, jättes samal ajal mulje, et räägitakse tõde või vähemalt midagi asjalikku. Seda tehakse eri viisidel:
Raamide seadmine (framing) – mingi teema esitamine kindlas võtmes, et see tunduks loomulik või ainuvõimalik. Näiteks: „Kas toetate vastutustundlikku eelarvepoliitikat või kulutate rahva raha tuulde?“ – küsimus on püstitatud nii, et vastanduv valik tundub rumal või vastutustundetu.
Selektiivne tõde – kasutatakse fakte, mis toetavad soovitud narratiivi, samas kui vastupidised faktid kas eiratakse või pisendatakse.
Keeruline lihtsustamine – võetakse mingi keeruline teema (nt kliima- või majanduskriisi põhjused) ja tõlgitakse see üheks lihtsaks ja süüdlasega narratiiviks: „Süüdi on eelmise valitsuse otsused!“ või „Süüdi on välisjõud!“.
Emotsionaalne manipuleerimine – tekitatakse hirmu, viha või lootust, et kuulajad reageeriksid instinktiivselt ega süveneks sisulistesse argumentidesse.
Hämamine (obfuscation) – räägitakse pikalt ja keeruliselt, ilma et tegelik sõnum oleks selge. Siia kuuluvad klassikalised fraasid nagu „peame vaatama suuremat pilti“, „sellele küsimusele puudub lihtne vastus“ või „tegutseme rahva huvides“.
Kui need mehhanismid oleksid keskmisele Aikule ja Petsile sama tuttavad nagu nt telekommunikatsiooni pakettide peenes kirjas tingimused, võiks rahva seas toimuda huvitav muutus:
Väheneks poliitilise manipulatsiooni efektiivsus, sest inimesed oskaksid paremini eristada, mis on sisuline jutt ja mis on tühisõnaline suunamine.
Kasvaks üldine skepsis poliitilise retoorika suhtes, mis omakorda võiks poliitikuid sundida olema konkreetsemad ja argumenteeritumad.
Võib-olla tekiks ka rohkem nõudlust reaalsete lahenduste ja kompetentsuse järele, mitte ainult hästi turundatud loosungite järele.
Kui keegi võtaks selle ülesande ette – õpetada tavainimestele hämamise tuvastamist lihtsal ja lõbusal moel –, võiks see päris edukas olla. Kujutame ette TikTokis või YouTube’is sarja „Kuidas sind täna petetakse?“ või „Poliitilise jutu tõlkija“, kus erinevad kõned ja intervjuud lahti harutatakse ja selgitatakse, milliseid trikke seal kasutati.
Lõpuks võib muidugi küsida: kas võimustruktuurid ja meediamaastik laseksid sellisel teavitustööl vabalt levida? Või leitaks mingid peenemad viisid, kuidas seda diskrediteerida või marginaalseks muuta? See oleks iseenesest huvitav eksperiment.
Unistada ju võib... Aga sellinegi Unistuste portaal tehti tänase Kuku raadiosaate (tibid õhinal rääkisid kui tähtis see on ja ...jne.) kohaselt ära. Pelgan (ei suuda seda üle-järele kuulata...juhe jooksis liiga kiiresti kokku ), et sellekski kasutatid mõnda meetmeraha vms. ilmselt ümmarguste nurkade-tabelitega Tegevuspõhise riigieelarve hämaralt ja mittemõõdetavalt realt... 
Ehk müügis on kohutav kogus sõna otseses mõttes peldikuid, mille eest üritatakse Hispaania villa hinda küsida.
Meid see vist ei saa kuidagi puudutada...isegi kinnisvarahinnad pidavat statistika kohaselt endiselt kerkima...
tavaliselt ma autodest ei kirjuta, aga see Cybertruck võttis ikka sõnatuks. Enamus paneele on külge liimitud, kuulsite õigesti liimitud ! Roostevaba teras paistab olevat suht nõrga kvaliteediga st kroomi osakaal väike, muidu ei tekiks roosteplekke. Sellise kokku liimitud auto parandamine võib olla üks suur lust.