pop wrote:kusti wrote:süsteemi kandev eliit– või täpsemalt eliiti kandev süsteem– jääb "paratamatuse" taha varju.
Kuskilt siseringi intervjuudest jäi kõrvu episood kus üks superrikkur sõitis kahe eralennukiga, ise koos teenindajaskonnaga tagumises, samas mõnikümmend km eespool sõitis nö "meteoroloogilisi vaatlusi" sooritav tema teine lennuk, mille ainsaks funktsiooniks oli hoiatada tagumise lennuki pilooti õhuturbulentsidest, et too saaks sellest mööda sõita ning et oluliseimal reisijal sellest seedehäireid ei tekiks, nii et taa saaks nii pardal serveeritavat foie-gras'i kui ka hilisemat õhtusööki/seltskonda maa peal segamatult nautida.
Jah, see ei ole moraalne liialdus, vaid väga täpne illustratsioon süsteemi toimimisest. Kaks eralennukit ühe inimese füsioloogilise mugavuse teenistuses ei ole "liigne luksus", vaid äärmuslik energiakasutuse kontsentratsioon, mis on globaalses mõttes määrav, mitte erandlik.
Just sellised praktikad defineerivad reaalse energiabilansi ja emissioonide jaotuse. Füüsika seisukohalt on vahe tohutu: ühe superrikkuri mugavus võib kulutada rohkem energiat kui tuhanded madala tarbimisega inimesed kokku. Ometi ei struktureerita regulatsiooni ega vastutust sellele tasandile, vaid nihutatakse fookus indiviidile, kelle mõju on statistiliselt ebaoluline.
See kinnitab eelnevat väidet: kliimanarratiiv ei ole suunatud sinna, kus energia tegelikult kulub, vaid sinna, kus regulatsioon on poliitiliselt lihtne. Madala tarbimisega kodanik on kontrollitav, mõõdetav ja normeeritav; globaalse eliidi energiakasutus raamitatakse "paratamatuse", "turvalisuse", "efektiivsuse", "äritegevusena" vms.
Seega ei ole probleem selles, et inimesed ei tarbi võrdselt, vaid selles, et süsteem legitimeerib äärmusliku energiakasutuse tipus ja moraaliseerib minimaalse tarbimise allosas. See ei ole enam maksunduse ega rohepöörde küsimus, vaid tsivilisatsiooni enda enesepettus.
Kas sellest piisab, et kirjeldada business as usual mudelit, nagu me seda igapäevaelus kogeme? Tegelikult mitte päris. Kirjeldatud raam on vaevalt pool võrrandist. Teine pool on globaalne kliimasüsteem ise: selle energiabilanss, tagasisidemehhanismid ning viis, kuidas see bilanss konverteerub homo sapiensi igapäevaellu. IPCC konsensuse järgi liigume trajektooril, kus kesk-pliotseeni kliimaanaloogid võivad globaalselt domineerida juba 2030. paiku, lisaks raskesti kvantifitseeritavad tagasisideahelad, sh võimalik aerosoolide varjestuse (aerosol masking) efekt.
Selle füüsikalise surve taustal lagunevad paralleelselt ka sotsiaalsed ja identiteedi baasil struktuurid. Viimase 10–15 aasta jooksul on murenenud:
– lineaarne karjäärinarratiiv
– "töö = väärtus" mudel
– keskklassi tulevikulootus
– institutsionaalne autoriteet (teadus, kirik, riik)
– tõe epistemoloogiline hierarhia
Indiviid jääb ilma orientiirita, ilma tähenduseta ja ilma selge põhjenduseta, miks pingutada. See ei ole vaimne kriis ega moraalne allakäik. See on ontoloogiline desorientatsioon– olukord, kus süsteem, mis seni andis tähenduse, ei ole enam kooskõlas füüsilise reaalsusega.