pop wrote:Ma arvan et väga paljud portaalid tegelevad praegu klikipüüdmisega. (telegramis on asjalikku infot ka aga nende filter sõkalde suhtes on pehmelt öeldes nõrk - kasvõi need lamemaa-artiklid - kellele ja milleks ?)
Tõeline defitsiit on artiklitest mis nö "otse laborist" seletaks inimkeeli lahti tüvede erinevused retseptoritele kinnitumise/rakku tungimise osas, samuti mingi ülevaade mutatsioonide tekkest ja loogikast (mis on nende tõenöoline "vektor" senise info põhjal - nakkavam? tapvam? pikema "best-before" kuupäevaga ? säilib paremini erinevatel pindadel ? katab paremini vanusegruppe ?)
(ehk siis mida täpsemalt teeb
ORF9b Briti tüves, mis on
LAV tüve "E484K" mutatsiooni sisu (ja juhised mulle kui lollile selles teemas), ja sama Brasiilia jne "brändidega" (need ongi sisuliselt brändid, suht kasutu ajakirjanduse teemadena).
Kasu pole ka
väidetest a la "For the UK variant there is some research suggesting it may be associated with a 30% higher risk of death. The evidence is not conclusive, however."
No krt kui ei ole "conclusive" siis hoidku see teadmine endale - mida ma sellega peale hakkan (või ka siis kui ongi "conclusive") ? Hoian 2m asemel 2.5m ? Palvetan 5x päevas ? Viin kuskile küünla ?
=================
kui mu enda teemades kipub jutt laiali valguma siis tavaliselt küsin "ekspertidelt" otse - "so what ?" St - mida ma (me) selle teadmisega peale hakkame, konkreetselt ? Mida edasi teema ja mis järjekorras ? (või siis lihtsalt raiskasime üksühe aega)
Kui saaks inimkeelselt aru konkreetsetest levikuvektoritest (lisaks näkku köhimisele ja sõrmede lakkumisele) siis oleks selge sõnumi puudumisel (mis poliitikul reeglina puudubki) võimalus see sõnum/järeldus igal mõtleval indiviidil kasvõi ise sünteesida.
Omadussõnadest tuleks ka rohkem loobuda ("oleme libelraalsed", "reisimise piiramine oleks liigselt õigusi riivav" (jms) - selle asemel et näidata, puhtkvantitatiivselt et "tulid 5 õnnelikku reisiselli - nüüd on 500 vähem õnnelikku nakatunut" (sõnum - reisisellid tuleks suunata eskordi saatel kohe hotelli (no pain - no gain, jm tarkuseterad juurde).
Meditsiini teemadel ei oska kahjuks kaasa rääkida.
Kuid kui legitiimsed seltsimehed, kes ühte valdkonda on võimelised juhtima sellise ignorantsusega, siis miks mitte kasutada samu kvaliteete universaalselt kõigis valdkondades
https://arvamus.postimees.ee/7233995/as ... est-teadma«Kui sa metsa ei majanda, siis ta lihtsalt hävib,» võttis peaminister Kaja Kallas äsjases intervjuus kokku oma arusaama Eesti metsast ja väljendas usku, et keskkonnaministeerium suudab leida kokkuleppe, mis vastaks metsa tähtsusele Eesti inimese jaoks.
Ka tema eelkäija valitsusjuhi ametis Jüri Ratas jagas optimismi keskkonnaministeeriumi suutlikkusest. Olukorda kirjeldas ta 23. septembril 2020 riigikogu infotunnis nii: «Me peame ka ausalt ütlema, et jah, 2020. aastal hakkab Eesti mets [...] saama küpseks.» Kusjuures «mets, mis on langenud, maha kukkunud, see hakkab CO2 emiteerima». Ja kokkuvõttena asjakohases Facebooki otse-eetris 18. veebruaril 2020: «Jätta küps mets kasvama [...] – ega see mõistlik ei ole.»
Need sõnastused ei ole esitatud pisiasjades norimiseks, vaid Eesti valitsuse metsapoliitikat iseloomustavate pintslitõmmetena. Mõistan, et peaministri tähelepanu vajavad paljud teemad ja kriisiaeg takistab süvenemist veel rohkem. Seepärast toon järgnevalt välja üksnes kolm loodusega seotud üldprobleemi, mille iga Eesti peaminister peab minu arvates kindlasti ära lahendama.
Esiteks tekib küsimus, keda valitsusjuht esindab, kui ta Eesti inimesest rääkides ei tunne tema hoiakuid. Loodushoiakuid jälgib ja kirjeldab meil hulk esinduslikke, sh riiklikult korraldatud küsitlusi ja uuringuid. Neist nähtub, et rahvas hoolib loodusest väga ega näe metsi mitte nõtrumas, vaid ära raiutavat. Kurioosumina tähtsustatakse loodus- ja elukeskkonna säilitamist kõige üksmeelsemalt isegi eestluse säilitamiseks vajalike tegevuste seas. Olgu pingeridadega kuidas on, aga asjaolule, et mets on üks Eesti kultuurilisi pidepunkte, on osutanud paljud teemat süvitsi tundvad mõtlejad. Mõnele peaministrile isiklikult võib mets olla tüütu küsimus, millest ikka ja jälle pealiskaudse vastuse ja keskkonnaministeeriumile osutamisega mööda hiilida. Rahvast see vastus aga ei teeni.
Teiseks tunnen ökoloogi ja keskkonnateadlasena kohustust öelda, et aastaid kestvas keskkonnadebatis on peaministrite (ka teiste ministrite, sh keskkonnaministrite) teadmised looduse kohta nii kehvad, et neid on valus kuulata. Valu ei põhjusta sõnad ise, vaid teadmine, mida nende ütleja võim Eesti loodusele tähendab. Metsa puhul käib jutt lausa algteadmistest, nagu ökosüsteemi ja puiduressursi erinevus. Samuti sellest, kui paljude elusolenditega me oma maad jagame, kuidas neil läheb ja mis tähtsust sellel on. Kui juba alustõdesid ei mõisteta, siis ei ole kliimapoliitikast, elukeskkonnast või jätkusuutlikust arengust võimalikki mõttekalt rääkida.
Ökoloog näeb metsa muutuva ja puid surelikena ning mõistab, et puit on väärtuslik tooraine. Ent kirjeldades puude pikka eluiga, liigirikkaid ja süsinikku talletavaid vanu metsi, kuuleb ta riigijuhtidelt vastuseks hoopis muud. Justkui kukuksid keskealised puud metsaseaduse vastuvõtmise järel ise pikali ja mets haihtuks gaasina. Seevastu lageraie jätaks alles nii metsa, riigi kui ka harjumuspärase kliima.
Ometi selgitavad ökoloogid metsade toimimist, tähtsust elukeskkonnas ja muid looduseasju avalikkusele iga päev. Muuhulgas meenub, et kolleeg Kristjan Zobel lootis kolm aastat tagasi oma looduseveerust Postimehes abi just poliitikute harimisel. Tagantjärele tundub, et kasutegur oli nullilähedane ja asi tahtmatuses õppida. Valitsus, mille juht ja liikmed tohivad jätta koolitükid tegemata, annab halvimat võimalikku eeskuju.
Kolmandaks on vältimatu teadvustada loodus- ja sotsiaalteaduslike tõsiasjade erinevust. Eesti ei muutu jätkusuutlikuks ja loodushoidlikuks retoorika ja turundusega, isegi kui varustada välisteenistusi selleks «jutupunktidega» ja panna ebameeldivad raportid sahtlisse. Looduse seisundit mõjutavaid otsuseid ja nende tagajärgi saab mõõta ning vastavalt Aarhusi konventsioonile on igaühel õigus neid teada. Ka soovimatus otsustada on otsus, isegi kui see jääb esialgu märkamata. Ent mida kauem olukord kestab, seda selgemini tagajärjed end ilmutavad. Parafraseerides Karl Ristikivi: iga raiutud vääriselupaik, kodumets ja hiis jääb kuhugi alles, saab kuhugi tallele pandud.
Poliitiku erioskus on keeruliste asjade esitamine üldarusaadaval moel ise sisulist valikut mõistes ja seda teha julgedes. See väärib lugupidamist aga üksnes juhul, kui ei räägita rumalusi ega tehta halba.