Kaevandusreostus ja põhjavee saastumine on tõsised lokaalsed keskkonna- ja terviseprobleemid. Aga need kuuluvad teise mõjukategooriasse kui atmosfääri kasvuhoonegaaside roll kliimasüsteemis.
Lokaalne toksiline reostus mõjutab eelkõige konkreetseid ökosüsteeme ja inimeste tervist piirkondlikult. CO₂ mõju seevastu seisneb Maa kiirgusbilansi muutmises– see on globaalne füüsikaline protsess, mis toimib sõltumatult sellest, kas mõnes jões on raskmetalle või mitte.
Seetõttu ei ole need kaks teemat omavahel vastastikku välistavad ega hierarhiliselt tühistatavad. Ühe probleemi rõhutamine ei muuda teist olematuks. Füüsika ei tööta prioriteetide, vaid põhjus-tagajärg seoste alusel.
---
Sageli arvatakse, et kui mingi nähtus on kirjeldatav loodusseaduste abil, mõõdetav ja korduvate vaatluste kaudu kinnitatud, siis peaks selle aktsepteerimine olema iseenesestmõistetav. Praktikas see nii ei ole. Küsimus pole enam selles, mis on füüsikaliselt tõene, vaid selles, miks osa inimesi ei saa seda tõde kognitiivselt omaks võtta, isegi siis, kui see põhineb reaalteadusel; nagu kiirgusbilanss, termodünaamika või entroopia kasv.
Sellel on mitu omavahel põimunud põhjust;
Esiteks ei arenenud inimaju mõistma süsteeme mis käituvad nagu kliimasüsteem. Meie tunnetuslik aparaat kujunes väikestes sotsiaalsetes gruppides, kus ellujäämine sõltus lühiajaliste ja otseste ohtude äratundmisest. Aju on väga hea märkama lihtsaid põhjus- tagajärg seoseid: "see loom liigub- oht". Kliimasüsteem seevastu on mittelineaarne, sisaldab pikki viiteaegu ning toimib statistiliste, mitte vahetult tajutavate protsesside kaudu. Väide, et infrapunakiirguse neeldumine atmosfääris muudab planeedi energiabilanssi mõne vati ruutmeetri kohta, ei tekita intuitiivset ohutunnet. See on abstraktne, aeglane ja tajuväljast väljas.
Teiseks satuvad teaduslikud järeldused sageli konflikti inimese identiteediga. Kui mingi fakt ohustab inimese maailmapilti, majanduslikku enesemääratlust, poliitilist kuuluvust või tunnet, et maailm on stabiilne ja arusaadav, käivitub motiveeritud tunnetus. Siis ei küsi aju enam: "Kas see on tõsi?" vaid: "Kas see sobib kokku sellega, kes ma olen ja kuhu ma kuulun?" Peer review ega mõõteriistade täpsus seda mehhanismi ei tühista, sest tegemist pole loogikavea, vaid psühholoogilise kaitsemehhanismiga.
Kolmandaks eelistab inimaju konkreetseid, moraalselt selgeid ohte abstraktsetele süsteemsetele riskidele. Lokaalne reostus on nähtav, sellel on selge põhjus ja sageli ka selge süüdlane. Kliimasüsteemi muutus on hajus, globaalne ja ajaliselt venitatud. Radiatiivne sund ei ole lugu, vaid võrrand. Inimlik mõtlemine on aga loomult narratiivne.
Sellega seostub kontrolliillusioon(progressiusk). Kliimafüüsika ütleb sisuliselt, et planeedisüsteem reageerib energiavoogudele, mitte inimeste arvamustele. Need protsessid on impersonaalsed ega allu tahtele või läbirääkimistele. Selline sõnum tekitab eksistentsiaalset ebamugavust. Palju lihtsam on uskuda, et probleem on liialdatud või ebaoluline, kui tunnistada, et süsteemidünaamika on meist suurem ja ükskõikne meie soovide suhtes.
Olulist rolli mängib ka teleoloogilise mõtlemise loomupärasus. Inimesed tõlgendavad maailma eesmärkide kaudu, sest sotsiaalne reaalsus toimib nii. Seetõttu libisetakse kergesti väidetesse nagu "loodus kohaneb", "liigid leiavad lahenduse" või "planeet tasakaalustab end". Füüsika aga ei tööta eesmärkide, vaid tingimuste alusel. Entroopia ei "taha" midagi. Kiirgusbilanss ei "hooli" elust. Teleoloogia on kognitiivne mugavus, mitte loodusseadus.
Just siin muutub füüsika paljudele psühholoogiliselt raskeks. See on deterministlik, impersonaalne ja moraalselt ükskõikne. See eemaldab inimese loo keskpunktist. Bioloogiat saab veel narratiivistada– rääkida kohanemisest ja vastupidavusest– kuid termodünaamika ütleb lihtsalt, et energia liigub gradiendi suunas ja süsteemid otsivad tasakaalu olekuid, sõltumata sellest, kas see on elule soodne või mitte. See on eksistentsiaalselt karm sõnum.
Seega ei seisne probleem teadmatuses, vaid pinges kahe tasandi vahel. Kui psühholoogiline stabiilsus ja füüsikaline täpsus satuvad konflikti, eelistab inimaju sageli esimest. See pole tingimata rumalus, vaid sügavalt juurdunud kaitsemehhanism ebakindluse, kontrollikaotuse ja identiteediohu vastu. Kuid just seetõttu ei kinnistu isegi kõige paremini kinnitatud loodusseadustel põhinevad järeldused ühiskondlikus arutelus iseenesest— nende vastuvõtmine nõuab enamat kui informatsiooni; see nõuab ka valmisolekut taluda ebamugavat reaalsust.
Mida meil suurepäraselt ja megapalju tehakse - on räägitakse, räägitakse, räägitakse... 
Täna tassisid puid tuppa ka mu Porche -Mersumeestest naabrimehed ja tund tagasi vähemalt suitsesid kõik korstnad... nii neil kui pensionäridel. Homme ei taha ilmselt keegi elektriga (soojapumpadega) täisvõimsusel kütta.
Tundub, et ka soomlased on liiga vähe energeetikasse investeerinud. Neilgi homme kallis ja börsielektri kasutajatel (kelllel suur elektritarbimine) on nädala lõpuks korralik arve...