td wrote:No nii, järgmine peatükk raamatust, mida loen (lühendatult ja veidi parafraseeritult). Tekst vajab hiljem redigeerimist, see on väga esialgne versioon (tavaliselt loen korduvalt teksti üle mitme kuu jooksul, mitmenädalaste intervallidega)
=====================
TEADUSE NELI HÄDA
Tõde on alati petlik
Karl Popper seadis põhikiriteeriumiks, mis eristab teadust mitteteadusest, selle falsifitseeritavuse ehk kummutatavuse (falsifiability) – erinevalt teadusliku väite ümberlükkamatusest (irrefutability), mida peeti varem hea teaduse kriteeriumiks. Seetõttu parim, mida teadus saab teha, on esitada hulgaliselt hüpoteese ning vasturääkivate andmete ilmnemisel need hüpoteesid kõrvale jätta ja "ellujäänud" väiteid ettevaatlikult omaks võtta. Seega, ta esitas teaduse uue definitsiooni, mille hinnaks oli teaduse eraldamine tõest.
Vaatlust ei saa lahutada teooriast
= Igasugune vaatlus eeldab mingit eelnevat oletust ehk hüpoteesi. Ei ole võimalik lihtsalt teaduslikult vaadelda ilma eelneva ideeta.
= Ei ole mõtet vaatluse teel saadud faktil, kui selle taga puudub mingi teooria ehk kontekst (nt. pH-meetri näit 6,42 iseenesest ei tähenda midagi).
= Samade vaatlusandmete pealt saab pakkuda välja erinevaid teooriaid. Sobiliku teooria väljavalimine toob endaga kaasa kompromisse ja subjektiivsust. Seetõttu Imre Lakatos leidis, et lisaks ümberlükkamatuse kriteeriumile ei saa teadus toetuda ka falsifitseeritavuse kriteeriumile (s.t. see tühistas Popperi uue definitsiooni teadusest).
Paradigmad ei ole võrreldavad
See oli Thomas Kuhn, kes tõi meile laiemasse käibesse sõna paradigma. Algses kirjutises kasutas ta seda sõna 21 erinevas tähendudes tekitades sellega palju segadust. Vastuseks kriitikutele piirdus ta hiljem kahe definitsiooniga:
= paradigma esindab varasemat teaduslikku edenemist ("paradigm is exemplar of a past scientific success")
= paradigma on ühine laiapõhjaline korrastatud alusraamistik, mis ühendab teatud gruppe teadlasi teatud aegadel ("paradigm is broad common ground and disciplinary matrix that unites particular groups of scientists at particular times")
Isoleeritult pole teaduslikel ideedel selget tähendust ega ka mitte tõenduslikku tuge, see tekkib paradigmade kogumi abil. Näiteks väide "Maa tiirleb ümber Päikese" vajab mõistmiseks aja ja ruumi mõistet, lisaks ka gravitatsiooni ning liikumist kirjeldavat teooriat, väite tõendamiseks tuleb aga peale palja silma kasutada ka mitmesuguseid instrumente ning teaduslikku meetodit, et seda võrrelda erinevate konkureerivate väidetega. Neid komponente ei saa üksikult suurest puntrast lahti harutada. Seetõttu ei olegi revolutsiooniliste teadussaavutuste tulemusena tekkinud uued paradigmad varasematega võrreldavad, isegi neis kasutatavatel sarnastel sõnadel võib olla erinev sisu, näiteks Aristotelese teooria liikumisest erineb Newtoni omast ja viimane omakorda Einsteini omast. Kuhn põrutas, et teadus on aratsionaalne (arational), st. teadus ei saa põhineda loogilisel põhjendusel ning ei ole seega ei ratsionaalne (s.t. loogiline) ega isegi mitte irratsionaalne (s.t. ebaloogiline), mis on veelgi suurem rünnak ratsionaalsuse kui teaduse ühe tugisamba vastu. Ta väitis ka, et me ei suuda hinnata oma tõeotsingute progressi ja seetõttu teadlased ei saa ka leida tõde. Seega, teaduses polnud enam ei realismi, ratsionaalsust ega ka tõde. Kuid see polnud veel kõik ...
Tühi üksmeelsus
Vaatamata jõupingutustele, mida tehti juba üle 2000 jooksul teadusliku meetodi arendadamiseks usaldusväärseks tööriistaks, mis pidi meid ümbritsevat tõeselt kirjeldama, viis kriitika kolme mainitud samba osas mõned õpetlased ideele piirduda edaspidi teaduses vaid teadlastevahelise konsensuse saavutamisega. Kuhn aga põrutas jällegi, et mitte kõrgem standard ei ole see, mis määrab teadlaskonna heakskiidu vaid teadlaste heakskiit hoopis dikteerib, mida pidada kõrgemaks standardiks. Veelgi enam, väite teeb teaduslikuks vaid see, et seda ütles teadlane (ja ei midagi enamat). Eriti radikaalne reinterpretatsioon tuli Paul Feyerabend'ilt: "võrdne kaal tuleks anda ka selistele distsipliinidele nagu astroloogia, akupunktuur, nõiakunst (witchcraft) ... Austus kõigi traditsioonide suhtes uuristab järk-järgult nende [teadlaste] kitsa ja ennast teeniva "ratsionalismi", kes praegu maksuraha kulutavad selleks, et hävitada maksumaksjate traditsioone, vägistada keskkonda ja üldjoontes muuta elavad inimolendid hästi treenitud orjadeks." Seega, teadus alustas astroloogiast kõrgemalt, kuid jõudis tagasi nendega samale tasemele lõpetades sotsioloogilise distsipliinina, mis otsib tühja üksmeelt (empty consensus).
===============
Siit edasi järgneb 8 lehekülge sellest, mida teadlased vastasid. Seda pole ma veel lugenud.
Praeguse lääne filosoofia(teaduse) vundamendiks on René Descartes Cogito, ergo sum
("Mõtlen, järelikult olen"; originaalsel kujul prantsuse keeles "Je pense donc je suis")
Ja nagu tagantjärele tarkusena võiks ehk väljenduda nn "õhinapõhised asjaomased" võtsid fookuse sättida mõttele ja
mõtlemisele, jättes tahaplaanile fundamentaalse "olen"(on, eksisteerin). Tuletaksin sellest paradigmast lähtudes siinkohal meelevaldselt ühe olulise nüansi
et see sama õhinapõhisus oli tööstusrevolutsiooni vundamendiks ja juurpõhjuseks sellele elukorraldusele mida me täna naudime ja mille tulemusena
me juba praegu vaatleme oma elukorraldust ja elukeskkonda läbi tahavaatepeegli.
Aga tulles tagasi teadusliku meetodi juurde siis homo sapiensi ajaloos on olnud ka sellised teaduslikud meetodid mis on alanud sealt kuskohast
René Descartes Cogito, ergo sum lõpetas. Ei taha siinkohal öelda, et üks oleks parem või halvem kui teine kuid mõõdupuuks võiks olla ehk see, et
ühe paradigma tulemusel homo sapiensi elukeskkond säilis teise paradigma puhul peame tunnistama(kasutades mõlemal paradigmal baseeruvaid meetodeid),
et on tekkinud komplikatsioonid.
Praeguse parima teadmise kohaselt homo sapiens teab, et universaalne vundament on singulaarsus(teadvus, absoluut, jumal), aga singulaarsusel on aspektid-
singulaarsus saab olla rahus ja singulaarsus saab olla liikumises(ja need kaks singulaarsuse omadust ei ole teineteisest eraldi).
Singulaarsuse liikumine rahust liikumisse on see mida homo sapiens teab Suure Pauguna. Tulemuseks on nähtav universum mille põhiomadus on duaalsus ehk kahesus
ehk universum on nähtav/tajutav ainult läbi omavahel seotud vastandite(mees- naine, hea- halb, kuum- külm, armastus- vihkamine, tõde- vale).
Sellepärast tulenevalt reaalsusest milles me eksisteerime ei saagi määratleda mis on tõde ja mis on vale. Tõde saab olla ainult reaalsus ise.
Kuidas seda reaalsust kogeda(juhul kui mingil põhjusel peaks soov olema), siis René Descartes filosoofiaga/arutluskäiguga võib ainult mõistuse metsa ära eksida.
Füüsikud on aktsepteerinud, et Universum loodi blokina st film on juba purgis ja
Piibli tõde "Sinu tahtmine sündigu" "korrektselt väljendatuna" on "Sinu tahtmine on juba sündinud"
https://www.youtube.com/watch?v=Nn_B1Wb5NRs
Otseloomulikult nagu kõik mis siitpoolt kirja pandud ei ole tõde vaid kontseptsioon : )