pikaajaline külmakindel õitseja on põõsasmaran, metsik vorm on kollane, on ka valgeid (romantilisem!), punaseid ja roosasid, roosa on vist kõige külmaõrnem.
https://duckduckgo.com/?q=põõsasmaran&t=opera&iax=images&ia=images
üleüldiselt, romantika sünnib seal, kus on palju valgeid õisi ja puuduvad erksad värvid.
seetõttu võib kujundada valgete õitega romantilise aianurga (roosa roosipõõsas ehk on erandiks ja sooloks selles) ning teise kohta jälle erksate lilledega ala
romantilisse aianurka sobib ka mõni topeltõieline ebajasmiin
https://juhanipuukool.ee/est/search/ebajasmiinaga mõne jaoks on see lõhn vänge
peab arvestama, et kärpimine vähendab õitsemist, tuleb lasta kasvada omasoodu või leppida sellega, et paari aasta tagant kärpida tugevalt (ja siis pole õisi) ning seejärel lasta jälle kasvada suureks.
romantilisse nurka sobib ka mõni (kääbus)õunapuu või mõni muu valgeõieline viljapuu (kirss, pirn). Boonuseks on mesilaste sumin. Sellisel juhul aga tuleb korjata hilissuvel perioodiliselt mädanenud õunu ning loobuda ülidekoratiivsest tuhkurenelasest
https://duckduckgo.com/?q=tuhkurenelas& ... &ia=imagessest nad õitsevad samal ajal ja üks "lämmatab" teise oma ilus. Tuhkurenelaga on jälle see lugu, et teda peab aeg-ajalt tugevalt tagasi kärpima, muidu ei õitse enam "rakettidena" (ja ilmselt peab ka väetama, et raketid oleksid piisavalt pikad). See enelas ei levi (erinevalt jaapani ja kitseenelelasest), aga saab põõsa poolitamise teel ise paljundada.
Kahtlemata on väga romantiline ka lõhnav kuslapuu
https://duckduckgo.com/?q=lõhnav+kuslapuu&t=opera&iar=images&iax=images&ia=images
aga ka tema lõhn on mõne jaoks vänge, ta on Lõuna-Eestis ka veidi külmaõrn (ei saa igal pool kasvatada ronitaimena) ning õitseb soojadel kevadepäevadel vaid paari päeva jooksul ära, jättes mahsa koledad närtsinud õied. Osa ronivaid kuslapuid aga õitsevad suvi läbi ja on samuti kergelt lõhnavad. Hekrotti kuslapuu peaks olema üks sellistest
https://duckduckgo.com/?q=lonicera+hekr ... &ia=imagesAga võibollaa hoopis väänduv kuslapuu. Mul on aias need taimed sassi läinud.
klassika on muidugi ka
sirel (mõni valge täidisõieline sort!)
Toomingas on kevadel lõhnav ja ilus, aga juba hilissuvel läheb raagu ning tulevad ka ussid (levitab neid ka viljapuudele).
Kui leiate kuskilt valge veigela, siis varasuvel ka tema rõõmustab, kuid õied ei lõhna, võib olla külmaõrn (lumealused oksad säilivad, ladvad lähevad)
https://duckduckgo.com/?q=veigela+white ... &ia=imagesValgete õitega põõsaid on veelgi (liguster, verev kontpuu, aedhortensia, viirpuu, leedripuu, kultuurtoomingad), aga minu meelest pole nendel seda erilist "sära". Valgete viljadega on lumimari, aga ta on mürgine ja viljade ajaks juba vaevalt keegi enam tahab aias külma ilmaga romantikat otsida.
On ka valgete kirjude lehtedega põõsaid (teatud kontpuu, viirpuu, hortensia liigid, minikiwi isastaimed), aga kirjud lehed on minu jaoks nagu kuidagi "mürgised". Maitseasi, muidugi. Kirjud lehed on ladina keeles "variegata" (tasub internetiotsingul lisada taime perekonnanimele lisaks)
https://duckduckgo.com/?q=variegated+le ... &ia=imagesPikkade vartega peenrataimedega aga peaks olema ettevaatlik, nad kipuvad lamanduma ning nende vahelt on tüütu umbrohtu kitkuda. Erandiks võib olla mõni ilus lõhnav täidisõieline pojeng, aga teda tuleb siis iga kevad uuesti toestada, et vihmaga laiali ei valguks. Tena kasvatamine ilusaks puhmaks võtab mõned aastad aega. Teine erand on madal valge
kääbusaster, mis ei vaju vihmaga laiali ning mis õitseb sügisel kaua ja rikkalikult (siis, kui muid õisi enam pole). Tema pole püsik (istutada igal kevadel uued taimed)
https://duckduckgo.com/?q=aster+white+d ... &ia=imagesMuru sisse võib külvata valget ristikheina, mõnel ehk õnnestub muru sees kasvatada ka valgeid krookuseid? Minu laiuskraadil sibullillede kasvatamine ei õnnestu, paari aastaga känguvad.
Ärge maikellukesi oma romantilisse aeda tooge, hiljem ei saa neist lahti! Nende marjad on ka mürgised. Minul õitsevad maikellukesed teise naabri metsikus aias, sellest piisab, et nende lõhn ka minuni ulatuks.