td wrote:#MGTOW
misasi on v a b b i n g - pigem te ei tahagi seda teada ....
aga kui uudishimu saab võitu, siis
https://www.youtube.com/watch?v=KIRmQPtz6Kc
hh wrote:td wrote:#MGTOW
misasi on v a b b i n g - pigem te ei tahagi seda teada ....
aga kui uudishimu saab võitu, siis
https://www.youtube.com/watch?v=KIRmQPtz6Kc
See on nõidus, witchcraft.
hh wrote:There are also very strong indications Germany will be joining BRICS which could very well lead to the total collapse of the ... jne
td wrote:Aga ikka tahan teid kiusata kuumal päeval, et teie pea läheks veel soojemaks.
===============================================================================
Põhjus, miks teaduslikku meetodit respekteeritakse, on see, et ta ületab inimgruppide piire, olgu need siis tekkinud poliitilisel, kultuurilisel, religioossel või mõnel muul alusel. Teadus toetub neljale sambale:
• ratsionaalsus (rationality)
• tõde (truth)
• objektiivsus (objectivity)
• realism (realism)
Teadus sarnaneb selles osas argimõistusega (common sense), kuid on sellest ka erinev oma täpsuse taotluse poolest. Sageli on teadusliku meetodi tulemused üllatavad ja lausa vastuolus argimõistuse tõekspidamistega.
Ratsionaalsus
Ratsionaalsus (rationality) iseloomustab veendumust (belief) B, mille aluseks on põhjendus (reason) R, mis rajaneb teatud usaldusväärsusel (confidence) C meetodi (method) M suhtes. Esimest järku veendumusele B järgnevad madalamat järku veendumused R, C, M ja P osas. Võib esineda ka konkureerivaid veendumusi (B1, B2 jne.), mille põhjendused on nõrgemad.
Pahatihti pole aga R, C ja M kättesaadavad, sellistel juhtudel on kasutusel alternatiiv: mul on veendumus B, mis põhineb eeldusel (presupposition) P. (vt. Gauch'i raamatust ptk. 5)
Veendumusele peavad järgneva vastavad teod (action) A. Kui teod ei ole nendega vastavuses, on tegemist ebasiiruse (insincerity) ja silmakirjalikkusega (hypocrisy) ning vastav tegu on seega reaalsust eirav. Põhjenduse vastandiks antud kontekstis on emotsioonid ehk kirg (passion) – selline inimene soovib vältida ratsionaalsust, sest see ei meeldi talle.
Tõde
Parafraseerides Aristoteles't: tõde (truth) on väide (statement), mis vastab tegelikkusele (reality). See definitsioon lähtub tõe vastavusteooriast (correspondence theory of truth). Väitele võib omakorda lisada usaldusväärsuse hinnangu (level of confidence), näiteks: "95 %-lise tõenäosusega jääb mõõtetulemus vahemikku 114 ± 3 grammi".
• Tõde sisaldava väite kujunemine on ühesuunaline, s.t. reaalsus määrab ära väite, mitte vastupidi.
• Inimene ise ei kanna tõde, kuid tema esitatud väide võib olla tõene.
• Tõde ei sõltu sellest, kes seda välja ütleb.
Käibel on ka alternatiivseid lähenemisi:
• tõde on väide, mis on kooskõlas kehtivate veendumustega (coherence theory of truth): oht, et rahulolu kooskõlaga piirab edasisi tõeotsinguid
• tõde on see, mis praktikas töötab (pragmatic theory of truth): oht, et praktilise ülesande täitmine piirab edasisi tõeotsinguid.
• tõde ei saa inimene mitte kunagi teada (mystification theory of truth): oht, et lootusetuna näivas olukorras loobutakse edasistest tõeotsingutest; see väide ei saa olla universaalne ning seega kuulub "halva filosoofia" valdkonda, sest ka lihtne asi, mida täpselt tead (näiteks: sõid hommikul kaeraputru), võib teiste jaoks olla müstifikatsioon – nad ei tea, kas see esitatud väide on õige või vale.
Efektiivse meetodi leidmine tõe väljaselgitamiseks võib olla suur väljakutse. Seejuures on ka väga oluline õige hüpoteesi püstitamine. Nii näiteks hüpotees, et "süsiniku aatom sisaldab 10 prootonit", on vormiliselt korrektne kui püüd selgitada välja tõde, kuid tänases päevas sisuliselt mõttetu, sest seniste kogemuste alusel on juba ette teada, et katsed seda väidet ei kinnitaks.
Objektiivsus
Objektiivsus (objectivity) on tõlgendatav kahte moodi:
• Objekti tasemel ehk kui objektiivne veendumus (objective belief), objektiivne teadmine (objective knowledge) või objektiivne tõde (objective truth), mis ei sõltu inimeste poliitilistest, kultuurilistest, religioossetest jms. erinevustest ning tekkib mõttetegevusel, mis on potentsiaalselt jõukohane enamusele inimestest ning seega üksmeele saavutamine arusaamades on võimalik.
• Subjekti tasemel ehk kui teatud isikuomadus, mille puhul inimene püüab jätta kõrvale oma eelarvamused ja soovid, et jõuda lähemale faktidele ja tõele. Objektiivne teadmine peab arenema inimeses endas. Seetõttu peaksid teadlased rääkima oma tegemistest teistele arusaadavas keeles. Selleks, et objektiivne arutelu oleks jätkusuutlik, peab ühiskond seda toetama. Objektiivsete teadmiste levitamine annab teadusele ka lustaka sotsiaalse aspekti.
Need kaks suunda peavad olema tasakaalus. Ühe (s.t. objekti või subjekti) eelistamine teisele võib viia välja absurdini.
Realism
Füüsilises maailmas (physical world) on olemas nii inimeste mõtted (human thoughts) kui ka sellest sõltumatult eksisteerivad füüsilised objektid (physical objects). Inimese mõtete toel muutub see füüsiline maailm usaldusväärselt tajutavaks ja ka sisuliselt arusaadavaks. Teaduslik realism (scientific realism) väidab, et teaduslik meetod (scientific method) annab ratsionaalse ligipääsu füüsilisele reaalsusele (physical reality) tootes sellega juurde objektiivset teadmist (objective knowledge). Realistlikud veendumused (realistic beliefs) vastavad reaalsusele (reality).
Reaalsusel ei ole vaheastmeid – objekt kas on või teda pole. Üks väike viljatera võib olla samamoodi reaalne nagu ka kogu Universum. Teadlased võivad olla üksmeelel selle viljatera (või Universumi) reaalsuse osas, kuid nad võivad jääda erimeelseks tema eksistentsi mõtte osas.
Realismi vastand on antirealism (antirealism). Sellel on mitu suunda:
• idealism (idealism): füüsiline maailm on vaid mõttetegevuse poolt loodud idee
• konstruktivism (constructivism): füüsiline maailm konstrueeritakse meie tajude poolt
• instrumentalism (instrumentalism): füüsiline maailm ei oma tähtsust, sest see on asendatud meile kasulike mõtetega sellest
• skeptitsism (skepticism): füüsiline maailm on küll reaalselt olemas, kuid me ei saa sellest mitte kunagi usaldusväärseid teadmisi
• relativism (relativism): igalühel meist on oma arusaam füüsilisest maailmast, universaalne objektiivne teadmus pole võimalik
====================================================
Teadusliku meetodi ajalugu
Missugused peavad olema teadusliku meetodi sisendid, et saaks sündida teaduslik järeldus? Praeguste arusaamade järgi on nendeks eeldused (presuppositions), tõendus (evidence) ja loogika (logic). Läbi ajaloo on olnud erinevaid koolkondi:
• Sokrates ei jätnud ise maha kirjalikke teoseid, kuid tal oli kombeks irooniliste (s.t. teadmatust teesklevate) küsimuste, elenktika (s.t. vastaspoole väidetes vasturääkivuste leidmise) ning maieutika (s.t. mõtete "sünnitusabi") vormis oma õpilasi juhatada uutele ideedele.
• Sokratese õpilane Platon arvas, et inimeses endas on kõik teadmised olemas, kuid need on vaja sealt kätte saada anamneesi (s.t. suunatud küsitluse) teel. Lihtsustatult võiks teda paigutada ratsionalistide (rationalist) sekka, kes rõhutasid põhjenduse ja loogika tähtsust (René Descartes, Gottfried Leibniz jt.).
• Aristoteles lõi klassikalise loogika, kasutas geomeetrias deduktsiooni ning loodusvaatlustel induktsiooni, kuid ta ei osanud neid kombineerida, ka eksperiment ei kuulunud tema ampluaasse. Ta lükkas kõrvale oma õpetaja Platoni õpetuse sisemistest teadmistest ning pidas tähtsamaks kogemust. Seega, vaatluste alal võiks teda lisada empiristide (empiricist) hulka, kes pidasid esmatähtsaks meeltetaju, kogemuslikku tõendust (John Locke, George Berkeley jt.).
• Nö. murelikud skeptikud (worried skeptics) kartsid valesid eeldusi ja hoidusid lõplike tõdede kulutamisest (Pyrrhon, S e x t u s Empiricus). Nende pärand taasavastati 16. sajandil.
• Aurelius Augustinus oli mõjukas kristlik õpetlane 4. sajandist, kes väitis, et tõde on objektiivne ja levitatav ning uus teadmus saabub inimestele jumaliku valgustuse abil. Seega vaidles ta vastu skeptikutele ja relativistidele. Tema õpetus mõjutas ühiskonda üle 1000 aasta.
• 13. sajand oli teadusliku meetodi arengus hüppeline, sest Euroopas avastati uuesti Aristotelese pärand, mida arendati edasi uute kontseptsioonidega: eksperiment (Robert Grosseteste, Roger Bacon), usaldusväärse teooria kriteeriumid (William of Ockham), eeldused ja argimõistus (Albertus Magnus).
• Nö. enesekindlad skeptikud (confident skeptics) kritiseerisid oma töödes empiriste ja ratsionaliste, nad lähtusid argimõistusest (nimetus sensus communis pärines Cicero'lt) ja püüdsid seda rakendada teadusesse ilma detailidesse liigselt süvenemata (Isaac Newton, Thomas Reid jt.).
• Tõenäosusteooria ja matemaatilise statistika elemendid loodi 17. ja 18. sajandil (Blaise Pascal, Jacob Bernouilli, Thomas Bayes jt.)
• Uuspositivistid (logical empiricists, neopositivists) ühendasid 20. sajandi esimesel poolel empirismi sensoorse taju ja ratsionalismi loogika lootes samal ajal hoida teadus puhtana liigsetest eeldustest ja filosoofilistest spekulatsioonidest (Rudolf Carnap, Carl Gustav Hempel jt.). Nad said mõjutusi ka David Hume ideedest, kes väitis, et teadvus koosneb muljetest ja ideedel on piirid. See lähenemine jõudis tupikusse 20. sajandi teisel poolel, sest oli eemaldunud argimõistusest ja inimlikust mõõtmest liiga kaugele.
hh wrote:Uus, tõsine sõjalis-strateegiline liit Venemaa ja Iraani vahel on sündinud.
Venemaa, Türgi ja Iraan - see on uus geopoliitiline liit. Väga tõsine muutus maailma geopoliitilises struktuuris!
teretere wrote:Võta sõõm reaalset reaalsust- jahutab maha https://www.youtube.com/watch?v=5IOrLNG80Xg
(see "teaduslik meetod", mis kahjuks sinu poolt tsiteeritud toreda raamatu teadusliku meetodi ajaloo nimistusse ei mahu, kuid sellele vaatamata see meetod oli olemas ca 14 000 aastat enne lugupeetud Sokratest, veelgi enam Sokrates on selle (teadusliku)meetodi vaieldamatu meister : )
hh wrote:Uus, tõsine sõjalis-strateegiline liit Venemaa ja Iraani vahel on sündinud.
Venemaa, Türgi ja Iraan - see on uus geopoliitiline liit. Väga tõsine muutus maailma geopoliitilises struktuuris!
td wrote:teretere wrote:Võta sõõm reaalset reaalsust- jahutab maha https://www.youtube.com/watch?v=5IOrLNG80Xg
(see "teaduslik meetod", mis kahjuks sinu poolt tsiteeritud toreda raamatu teadusliku meetodi ajaloo nimistusse ei mahu, kuid sellele vaatamata see meetod oli olemas ca 14 000 aastat enne lugupeetud Sokratest, veelgi enam Sokrates on selle (teadusliku)meetodi vaieldamatu meister : )
Noh eks ma võtangi seda raamatut natuke huumoriga, aga see ongi vist parim, mis on sellel alal saadaval ...
Kuna pärinen lääne meditsiini taustast, siis ei saa üle võtta muid filosoofiaid ja pean leppima sellega, mis töötab selles kontekstis täna ja siin. Kahjuks ei ole ka võrdlusmoment võimalik, sest see viib ju jälle selle paganama teadusliku meetodi juurde. (aga vahel mulle tundub tõesti, et tõenäosusteooria on saatanast, Jumal otsustab ise, kas sündmus juhtub juba esimesel korral või peab ootama näiteks 100 aastat; pealegi, sõltumatud sündmused on ju abstraktsioon ehk olukorra (lubamatu) lihtsustamine).
Mul järgmine operatsioon on 4. augustil. Siiani on lääne meditsiinist siiski rohkem abi olnud kui sinu guru targutustest.
teretere wrote:td wrote:Mul järgmine operatsioon on 4. augustil. Siiani on lääne meditsiinist siiski rohkem abi olnud kui sinu guru targutustest.
Kes teab
td wrote:Karl Popper seadis põhikiriteeriumiks, mis eristab teadust mitteteadusest, selle võltsitavuse (falsifiability)
hh wrote:Humanitaarteadustes on Popperilt üle võetud sõna "paradigma".
hh wrote:Aga mulle meeldib, et Newtoni füüsikat pole ümber lükatud, maa külgetõmbejõu valem kehtib ikka edasi!
td wrote:hh wrote:Humanitaarteadustes on Popperilt üle võetud sõna "paradigma".
Ahsoo, selles raamatus väideti, et rahvamasside kasutusse tõi Kuhn.
Vaat see ongi see asi, et loed teksti üha uuesti ja uuesti ja ikka alati leiad jälle midagi parandada või järele kontrollida.
td wrote:Talle oli oluline, et "common sense" töötaks. Einsteini füüsikast on meile argipäevas vähe abi.
hh wrote:Nüüd pean punastama, ikka Kahn kirjutas
Return to Kinnisvarast / Majandusest
Users browsing this forum: No registered users and 107 guests