Maskil ja maskil on vahe. See on ka mask:
http://galleryfunnygame.blogspot.com/20 ... masks.htmlkordame veelkord üle:
kirurgiline mask pole ette nähtud kaitsma kandjat viiruste eest,
kandjat kaitseb vastava tähistusega mask, mida kannavad viiruslaborites töötavad inimesed, tolmuosakeste mask ei kaitse peene aerosooli eest, küll aga suuremate osakeste eest, mille peal võivad samuti sõita viirused. Haigustekitajate võime süljeppritsmetel või aerosoolina sõita on erinev, sellest ka maskide erinev efektiivsus erinevate haigustekitajate jaoks. Varem arvati, et COVID levib põhliselt süljepritsmete ja füüsilise kontaktiga (esemed, käepigistus jne.), hiljem tehti kindlaks, et ka aerosoolina.
kirurgiline mask takistab väljutamast eeskätt süljepritsmeid, mitte niivõrd aerosoole; süljepritsmed levivad ca 2 meetri kaugusele (sellest 2+2 reegel), aerosoolid palju kaugemale (nii nagu lõhnadega).
maski tuleb kanda ja ära võtta õigesti, muidu polegi mõtet kanda; maski tuleb vahetada teatud aja möödudes - see teeb raskeks ka maski enda efektiivsuse uuringud (kui katsealused maski valesti kasutavad, maski efektiisus võib kultuuriti olla erinev).
tundub empiiriliselt ka sedasi:
viirushaigusesse nakatumine ning selle raskus sõltub organismi sattunud viirusosakeste hulgast (sellest sõltub aeg, mille jooksul viirus paljuneb organismis ohtliku koguseni - kui see on aeglane, suudab organism sellega paremini kohaneda)
osakeste hulga vähendamisel paistab kõige olulisem olevat lahjendusefekt (kontsentratsioon väheneb võrdeliselt kaugusega (kauguse ruuduga?), vabas õhus tuul puhub kontsentratsiooni madalaks, kontsentratsioon sõltub ka sellest, kui kaua on haige inimene ruumis viibinud, kinnises ruumis võib kontsentratsioon olla väga erinev - sõltuvalt ventilatsioonist ja õhuhoovustest ruumis)
kirurgilisel maskil võib siiski ka olla teatud lahjendusefekt, aga see on tühine võrreldes eelnevaga
immuunsusest:
see kas on või ei ole (seejuures antikehade konstentratsioon võib inimestel olla erinev, vähese antikehade kontsentratsiooni korral on esmane vastus lihtsalt nõrgem), antikehade kogust saab paari päeva jopoksul oluliselt suurendada, kui on olemas mälurakud, kes aktiviseeruvad uue rünnaku puhul; mälurakkude arv aga aja jooksul samuti väheneb. Teatud kontsentratsiooni korral võib tõdeda, et immuunvastus on olemas, aga ei ole piisavalt efektiivne (mälurakkude arv on nii väike, et viirus paljuneb kiiremini kui organism suudab end forsseerida, s.t. taastoota antikehi ja immuunrakke piisavalt kiiresti piisavas koguses)
immuunsust on kahte liiki: antikehad ehk B-rakud (valkude, s.t. keerulise 3D mustriga ainete vastu), tapjarakud ehk T-rakud (viiruste ja parasiitide vastu). Antikehade kogus ei ole üksüheses vastavuses T-immuunsuse tugevusega. Oluline on mälurakkude hulk (nii B kui T mälurakud), nendest oleneb, kui ruttu organism suudab end mobiliseerida võõra aine või viiruse vastu. Mälurakkude arv aja jooksul samuti väheneb.
Immuunsus toimib luku-võtme printsiibil: igale võõrainele ja viirusele on vaja omaenda immuunrakke. Kui viirus muutub, siis vanadest mustritest enam ei piisa, peab tekkima uus immuunsus uue mustri vastu.
Immuunsuse tekkimiseks mingi uue aine või viiruse vastu on vajalik, et orgnaismis oleks nö. naiivsed immuunrakud, kes pole veel kokku puutunud mõne kehavälise ainega. Neid on noortel rohkem kui vanadel, sellest ehk ka fenomen, et noored põevad kergemini (viirus on inimesele nõnda uus, et vanade inimeste mälurakud ei oska temaga midagi peale hakata, vaja on uusi naiivseid rakke, kes õpiksid teda tundma; seevastu varasema viiruse uus muteerunud vorm võib siiski omada mingit ühisosa varasema viirusega ning vanad mälurakud osaliselt aitavad rünnakud tagasi tõrjuda - nendel puhkudel vanad inimesed põevad kergemini kui noored inimesed, kellel selline kogemus puudub)
lisaks B ja T immuunsusele on ka nö üldine immuunsus, mis on üleüldse esimene kaitse, sellel puhul toimivad tsütokiinid, mis ärgitavad makrogaage jt. sarnaseid rakke rünnakule (ülereageerimisel nö. tsütokiinide torm). Selle käigus need immuunrakud hangivad infot uue kehavõõra aine kohta ja tutvustavad seda infot B ja T rakkudele, et need saaks spetsiifilise rünnaku korraldada.
autoimmuunsus on fenomen, kus immuunrakud ründavad omaenda organismi rakke, selle põhjuseks on olukord, kus kehavõõra aine 3D muster meenutab mõne kehaomase aine mustrit (mitte terviklikult, piisab vaid väikesest osast suures mustris, mille külge saaks antikeha kinnituda ja vastavaid immuunrakke sellega aktiveerida ründeks)
vaktsineerimise riskist
valgu 3D muster on kõige elusa alus (ensüümide, antikehade toimimine jne.), valgu 3D muster sõltub sellest, kuidas ta end kokku pakib, sellel on suur roll koostisel (kus selles pikas ahelas asub hapnik, vesinik, väävel, lämmastik jne.); kuna aminohapped on erineva lämmastiku, hapniku ja väävli koostisega, siis suuresti nende aminohapete asukoht pikas valgu aminohapete ahelas määrab ära, missugune 3D kuju moodustub - siit otsene seos geneetikaga ehk DNA ja RNA infoga. Aga lisaks töötavale variandile on
sama koostisega valgul võimalik ka palju muid kombinatsioone - miks valk pakib end kokku just selliseks 3D mustriks on siiani suur müstika. On haigusi, mille puhl läheb asi valesti, vt. prioonid ja hullulehmatõbi, samuti Alzheimeri tõbi jne. Seal tundub olevat roll ka naabermolekulidel (prioon on nö. nakkav/nakatav
valk)
mRNA vaktsiini korral sünteesitakse üksik valk, mitte komplekt viiruse erinevaid valke - siit minu mure hilistoimete suhtes (kas üksik valk on 3D omadustelt täielikult identne viiruse koosseisus oleva sama koostisega valguga või on seal osi, mis erinevad viirusest ning võivad põhjustada autoimmuunsust või hoopis prioonset käitumist? sellised konfiguratsiooni muutustega haigused võtavad kujunemiseks aega vähemalt mitu aastat, seega vara veel teha järeldusi, et vaktsiin on ohutu) Tõenduse puudumine ei võrdu riski puudumine, seeg ei saa hinnata ka risk/reward suhet pikas perspektiivis (oluline eeskätt noortel inimestel).
teine risk, mis kirjeldamata: mRNA paikneb enamasti raku sees (vahelüli rakutuuma ja ribosoomide infovahetuses). Milliste antigeensete omadustega on rakuväline mRNA - kas see omakorda võib tekitada mingeid autoimmuunhaigusi?
Esimene kord läheb ilmselt õnneks (nagu tavavaheliku söömisel), aga järjestikustel vaktsineerimistel võib olla ootamatu reaktsioon (tavavahelik sensibiliseerib immuunrakud vererakkude suhtes, rakud kleepuvad kokku ja jäävad kinni neeru veresoontesse => eluohtlik seisund verehüüvete ja neerupuudulikkusega)