#MGTOW
Muusikaline vahepala ehk "who hurt you?"
Selle looga käib kaasas legend, et lugu on kirjutatud ülikooliajal ühte naisterahvast silmas pidades. Loo autor ei julgenud talle läheneda, sest pidas end alaväärseks. Hiljem, kui laulja kuulis, et tema kontserdil on pealtvaatajana ka see naine, kellele see lugu oli salaja kirjutatud, tabas teda paanikahoog.
Konkreetsel salvestusel laulja omamoodi "maigutab" - üks mustanahaline teadis arvata, et see võib olla on ühe mõnuaine ("Bobby Brown") tarvitamisest.
Aga laul puudutab mind (ja küllap ka teisi mehi) väga isiklikult, kui õrnas eas on juba suhte loomise algfaasis haiget saadud ("ÖÄKK!" "HA-HA-HAA!" "Miks ma peaksin sinuga kinno minema?!" vms.). Oled mitu nädalat julgust kogunud, ettevalmistusi teinud esimeseks kohtamiseks (ning ka unistanud, idealiseerinud) - ja siis selline reaktsioon. Ka tüdrukute endi vahel käib ussitamine, aga see lugu on noormeestest.
Ansambel mõnda aega seda enam kontsertidel ei esitanud, aga hiljem hakkas jälle seda esitama. Aeg parandab haavad.
https://www.youtube.com/watch?v=US0CUegPr3g&t=0sTasub ka jälgida, kuidas kontserdil seda laulu kuulavad poisid, kuidas aga tüdrukud.
---
Vanemat põlvkonda võibolla kõnetas samamoodi Tammsaare "Ma armastasin sakslast".
Huvitaval kombel saab paralleeli ka tõmmata praeguse ajaga, kus maavillane eesti mees sattub suhtesse skandinaavia naisega. Kõik on alguses kena, kired möllavad vastastikku, aga mõne aasta pärast naine heidab ette, et on ületamatud kultuurilised erinevused, s.t. eesti mees ei ole tasemel (kuigi teabantiigist ja klassikalisest muusikast, millest skandinaavia tavaline naine ei jaga suurt midagi). Peetakse silmas kodutöid ja tarbimisharjumusi.
Unknown unknowns mõlemalt poolelt. Tõestisündinud lugu, aga mitte minuga.
Minuga aga juhtus selline lugu, et viimast korda enne haigust Norrast lahkudes tabas mind valusalt üks naerupahvak. Seal on üks naisterahvas, kes eritab mingeid feromoone või ma ei teagi mida - tema läheduses kipub mõistus kaduma, temast eemal olles on selge. Ma ei suuda endale seletada, mis see on, tegemist ei ole atraktiivse naisterahvaga, aga tekkib selline refleks, et ma peaksin tema eest hoolitsaema ja teda hellitama kuidagi. See tunne algas esimesest päevast. Me oleme tuttavad 8 aastat. Varem töötas mitu aastat Põhja-Rootsis ja Austraalias. Ta tegeleb rahvatantsuga ja norrakana armastab oma fjorde. Kunagi ammu püüüdsin talle ka läheneda (loomulikult enne pikalt kahtlesin-kõhklesin ja kogusin julgust), aga ta väga viisakalt ja resoluutselt keeldus (ma ei salanud, et mul on pere). Suur respekt talle! Meil on aga nüüdseks kujunenud selline sügava silmavaatega suhtlemine, koos temapoolse punastamisega ja peitupugemisega. Lisaks mõnikord ka mõlemapoolne aasimine. Nohh, täitsa segane värk, ühesõnaga. Kaks aastat tagasi eelviimasel päeval olime kahekesi jälle valves, ta oli end oma kabinetti peitnud, töölt lahkudes ütlesin tema kabineti ukselt "Tack för idag". See on selline traditsiooniline viisakusväljend hüvastijätuks (tänan tänase päeva eest). Aga muidugi oli see minu poolt mõeldud natuke aasivalt ja kahemõtteliselt. Sellepeale tuligi sügavalt ootamatu naerupahvak - ka tema enda jaoks, koos norsatusega.
Aga see läks mulle kuidagi valusalt hinge ja siis järgmine päev ma talle tähelepanu ei pööranud, vältisin teda (olin pahane ja kurb). Silmanurgast aga siiski uudishimust vargsi piilusin - ta oli näost punane nagu vähk. Rohkem me ei kohtunud, asusin kurvalt kodu poole teele. Siis jäin haigeks ega saanudki Norrasse. Nüüd aga, kaks aastat hiljem esmakohtumisel entusiastlikult teretasime, õhtul olime jälle koos valves, peitsin end oma kabinetti. Aga siis tal teisel päeval silmad punased, kui teda vältisin. Hakkasin siis uuesti silma vaatama, ajasime isegi natuke juttu, mainisin, et mõtlesin tema peale, kui olin haiglas (ja see on tõsi ja minu jaoks oluline talle öelda). Aga avalikult ühes ruumis olles nüüd me mõlemad põgeneme teineteise eest. Minul pole talle kahjuks täna mitte midagi enam pakkuda - elan laenuks saadud ajaga ning peale operatsiooni ja keemiaravi olen ka viljatu. Tema on 35 ja viimane aeg lapsi saada. Jällegi juhtus nii, et olime viimasel päeval koos valves. Tuli ise minu kabineti uksele hüvasti jätma ja soovis mulle head reisi, ta teadis täpselt, millal jälle tagasi tulen (täpsemalt kui mina ise). Kehakeel aga ütles, et minuga ei soovi olla (samal õhtul oli ka asutuse jõulupidu, kuhu ta töölt edasi kiirustas). Arvan, et vajab mind põhiliselt validatsiooniks - tõestamaks, et ta on midagi väärt. Küllap ka see on sõltuvuse üks vormidest.
Livet är stort - elu on suur (nagu rootslased ütlevad).