pop wrote:https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120565939/sojapaevik-1503-paev-populaarseid-lahendusi-pole-ukraina-puuab-lahendada-mobilisatsioonikriisi
1-2 a. tagused asjad hakkavad nüüd ka meil natuke pinnavirvendusi tekitama, sealse lausvarastamise taustal (seda sai juba üsna ammu mainitud et peale lääne abi massiivsemat algust suurenes hüppeliselt nt elektriliste Rolls-Royce-de registreerimine, millest enamik pargitud Monacos jms).
Samas meile (laiemas mõttes, st Euroopale) annab see täiendavalt ettevalmistusaega.
Kui proovida analüüsida sinu seisukohta, siis pildi klaarimiseks peaks fookus olema kahel tasandil: reaalne hind ja selle õigustamise loogika.
1) Sõja tegelik hind Ukraina ühiskonnale
Kui eemaldada retoorika, siis pilt on üsna ühene:
ulatuslik infrastruktuuri häving
märkimisväärne territooriumi kaotus
majanduse sõltuvus välisabist
tööealise ja reproduktiivse elanikkonna märkimisväärne kaotus (hukkunud, invaliidistunud, emigreerunud)
pikaajaline demograafiline ja sotsiaalne deformatsioon
See tähendab, et me ei räägi lihtsalt "abist", vaid riigi funktsionaalse võimekuse järkjärgulisest kulumisest.
2) "Ettevalmistusaja" loogika
Väide, et see annab Euroopale ettevalmistusaega, tähendab sisuliselt järgmist:
sõjategevuse jätkumine on instrumentaalne
Ukraina roll on ajavõit kolmandatele osapooltele
selle ajavõidu hind realiseerub peamiselt Ukraina enda territooriumil ja elanikkonna arvelt
See ei ole neutraalne kirjeldus, vaid väga konkreetne strateegiline raamistik.
Ja siit tekib vältimatu küsimus:
kas sellise loogika kasutamine ilma selle hinna ausalt sõnastamata on eetiline?
Teisisõnu– kui Ukraina toimib de facto amortisaatorina, siis selle kirjeldamine kui "ettevalmistusaeg" ilma hinnakomponenti eksplitsiitseks tegemata on problemaatiline.
3) Euroopa positsiooni muutus
Kui võrrelda konflikti algusfaasi ootusi ja tänast seisu, siis pilt on Euroopa jaoks selgelt halvenenud:
energiajulgeolek on muutunud hapramaks ja kallimaks
tööstuslik konkurentsivõime on tõsise surve all
sõltuvus välisest (eelkõige USA) julgeolekuarhitektuurist on süvenenud ning samal ajal kasvanud strateegiline ebakindlus
konflikt on muutunud pikaks kurnamissõjaks, millel puudub kiire ja selge lahendus
Ehk teisisõnu:
paljud riskid, mida alguses käsitleti hüpoteetilistena, on materialiseerunud Euroopa kahjuks.
Sellises kontekstis muutub "ettevalmistusaeg" argument veelgi küsitavamaks:
kas see aeg on toonud kaasa kvalitatiivse strateegilise paranemise või lihtsalt pikendanud kulukat ebastabiilsust?
4) Järeldus
Siin jõuamegi tuumani.
Kui ühe riigi ühiskond maksab eksistentsiaalset hinda ja seda protsessi kirjeldatakse kui teistele kasulikku ajavõitu, siis ei ole tegemist enam pelgalt analüütilise väitega, vaid moraalse ja eetilise positsiooniga, mis vajab ausat sõnastamist.
Minimaalne standard peaks olema:
tunnistada hinna kandjat
tunnistada kasusaajat
mitte peita seda neutraalse kõnepruugi taha
Vastasel juhul taandub "ettevalmistusaeg" sisuliselt väiteks, mille tähendus on:
ühe ühiskonna kurnamine on aktsepteeritav, kui see loob teistele ajavõidu.
Kui see on teadlikult valitud positsioon, siis tuleks see ka sellisena välja öelda.