pop wrote:Majandushuviline wrote:pop wrote:Kiire AI küsitlus AI staatuse kohta näitas et ka see tundub pigem saatanast olevat (kiriku vaatenurgast vaadates). AI jookseb samuti lühisesse kui väljavalitud rahva staatuse kohta küsida (suhtes JHWH -ga), jne.
Vaadates kuidas
muistse teksti sisse kodeeritud sisu tõlgendatakse, siis oletaks et laiatarbe-tehisaru ei treenita käsitlema kõiki selliseid seoseid. Keskmisel AI õpetamise tekstil arvatavasti puuduvad sellised sisemised seosed.
Ma olen aru saanud et enamus "tava-AI" keelemudeleid lihtsalt loovad korrelatsioone erinevaid nn olemite vahel. Sisuliselt on tegemist otsingumootoriga mis haagib külge (tema arvates) asjassepuutuva konkteksti, ning paneb kogu kupatuse siis teatud struktuuriga järjekorda/sisukorda koos süntaktiliselt õigete lausetega, ja selle siis esitabki.
Tal tegelikult puuduvad hinnangud, eelistused, hoiakud, fantaasiad jnejne, ja kõik mis hinnangut, eelistust, fantaasiat vms vormiliselt meenutab, on kellegi teise poolt juba välja öeldud (tekstina, internetis), või on see siis kahe-või-enama inimese poolt väljaöeldu nö aritmeetiline keskmine.
Pole veel kordagi kohanud head heliloojat, head huumorit, või head fantaasiat. Tundub et enda eluajal mu enda "Turingi testi" need pigem ei läbi.
========================
AI trende järgides jääb silma et praegune vasikavaimustus juhindub justkui põhimõttest et "kuidas saaks seda rakendada" ? Sama loogika põhjal võiks ju jätkata ka stiilis et "kuidas saaks klaviatuuri rakendada" ? (sellega saab nt naelu (pehmemasse) seina taguda, mis vaieldamatult kvalifitseerub rakenduseks).
Kuidagi märkamatu(ma)ks jääb see osa et millist probleemi lahendatakse, millist lisaväärtust (ja kas) luuakse. Mind ennast väga ei eruta kui nt mu peldikul või kraanikausil on "AI-tugi". Viimane selline idiootlik trend on olnud "BT tugi" (mulle tundub et vist õnneks hakkab vaibuma, ja minu arvates ka IOT).
Selline AI arutelu avab intrigeeriva akna homo sapiens’i psühholoogilise ja kultuurilise ülesehituse juurde, eriti rõhuasetusega inimese kalduvusele uskumusteks, sealhulgas progressiusku – st ideoloogiasse, mille kohaselt tehnoloogiline areng võrdub ühiskondliku ja moraalse progressiga.
Esialgne kommentaar religioosse vaate kriitikast AI suhtes toob esile, et AI on käsitletav mitte neutraalse tööriistana, vaid nähtusena, mis kutsub esile metafüüsilisi reaktsioone – sümboliseerides millegi „saatanliku“ või pühadusvastase ilmumist. See viitab laiemale inimlikule kalduvusele mütologiseerida tehnoloogiat ja kohelda seda kultuurilise semiootikana.
Asjaolu, et tavalised AI-süsteemid ei mõista sisu, vaid opereerivad statistiliste mustritega on ju väga hästi teada- ehk teisisõnu AI kohta sageli kasutatav sõna teadvus või intellekt ei korrektsed. Sellegipoolest on ühiskonnas süvenenud usuline veendumus, et AI-l on võimekus „mõista“, „luua“ ja isegi „asendada“ inimlikud funktsioonid – sarnaselt varasematele religioossetele müütidele lunastajast või kõikvõimsast vaimolendist.
Ja ma arvan, et pop kritiseerib just seda fenomeni: AI-d ei rakendata mitte lahendamaks selgelt defineeritud probleeme, vaid tehnoloogia juurutamine ise on muutunud eesmärgiks – omamoodi liturgiaks, kus „AI-tugi“ kraanikausil kehastab tehnokraatliku usu sakramenti. Taoline „tehnoloogiline animism“ toetub homo sapiens’i sügavale kalduvusele omistada agentuuri ja tähendust kõigile nähtustele, mis ületavad tema kognitiivse mudeli piire.
See ei ole uus nähtus – progressiusu juured ulatuvad tagasi valgustusajastusse, kui mõistuse ja teaduse kaudu hakati uskuma inimkonna lunastusse. Tööstusrevolutsioon ja 19. sajandi ideoloogiad (nt liberalism, marksism) andsid sellele konkreetse ajaloolise ja poliitilise vormi. 20. sajandi tehnoloogilised triumfid, eriti pärast maailmasõdasid, tugevdasid veelgi arusaama, et iga uus tehniline leiutis tähendab sammu edasi parema ühiskonna suunas. 21. sajandil, digiajastu tipphetkel, on see usk transformeerunud vormi, kus AI ja biotehnoloogia esindavad uut lunastavat narratiivi. Niisiis ei ole AI paljuski mitte lihtsalt tööriist, vaid uus altar, mille ette progresseeruv inimene langeb, uskudes, et tehnoloogia ise oma olemasolus toob kaasa lunastuse. Seejuures jääb kriitiline küsimus – „mille jaoks?“ – tagaplaanile. See peegeldab inimese olemuslikku religioosset loomu, mis on nüüdseks ümber suunatud progressiideoloogiasse, kus tehnoloogia võtab üle vana usu sümboolse koormuse.
Mis substraat sellele kõigele energeetilise sisendi andis ja meid liigina Petri tassis oma grande finalet ootama sättis on samuti arvestades konteksti sellest usust lahutamatu.
Oot teoorias oleks see võimalik, aga ups ameeriklased ei tee ealeski seda tööd ja selle palgaga. Oot võtame mehhiklased siis, oi aga Trump vihkab neid ja saadab kõik riigist välja 
